Tänavusel Eurovisioonil Soomele kauaoodatud suurvõidu toonud laul oli teistest kõvasti erinev. Aga eks just see olnud ka üks põhilisi edu põhjuseid. Millised laulud kellelegi meeldivad, on muidugi maitse asi, ent see võistlus näitas ka mitut hoopis olulisemat asja.
Kõigepealt seda, et me ei pea olema liiga ühesugused. Pole mõtet püüda teha kõike kogu aeg nii, nagu enne meid tehti või kusagilt soovitatakse. Uusi lahendusi on vaja mitte ainult laval, vaid tihti ka argielus, kui asjad ei suju nii, nagu sooviks.
Soome võit Eurovisioonil oli küll mäekõrgune, ent ometi tõestas see pigem, et mingit ühtset “eurolaulu” pole olemas ning taolise malli poole püüdlemine on pigem pseudotegevus. Sama kehtib ka paljude niinimetatud “euronormide” ja reeglite kohta, mille täitmisel või nõudmisel tuleks rohkem arvestada rahvuslikku omapära. Kes on ringi rännanud näiteks Kreekas või Itaalias, teab väga hästi, kumb on olulisem. Selgelt see rahvuslik endaksjäämine.
Eestlased on selles suhtes araks jäänud. Püüd Euroliidu ees pugeda meenutab pahatihti seda sovetiaja taaka, kus kael õieli Moskva poole kiigates paremaid palakesi püüda loodeti. Loomulikult mitte kõik, ent siiski paljud.
Eurovisiooni puhul on rõõm vaadata sedagi, kui uhkelt erinevate riikide rahvas lippe lehvitades oma rahvuslikkku uhkust välja elab. Veel ehedamalt näeb seda vaid suurtel jalgpallivõistlustel.
Euroopa tugevus ongi selles, et siin elab nii palju erinevaid rahvusi. Mida selgemalt meiegi oma rahvuslikku uhkust ja eripära rõhutada julgeme, jäädes samas tolerantseks teiste suhtes, seda enam meistki lugu peetakse. Kõige alus on aga see, et me iseendast lugu peaksime.
