JUHTKIRI: Lootus sureb viimasena

Marati Mustvee vabriku naised hakkavad alles taipama, et 7. maist pole neil enam tööle asja. Ahastus, pisarad ja sokk toovad välja kõik tervisehädad. See on koondamisteate saanu tavaline reaktsioon. Mõne aja pärast hakkavad tööta jäänud end süüdistama, et pole osanud hästi töötada. Alles tüki aja pärast saavad nad aru, et osutusid kasututeks ja enda süüdistamine on mõttetu.

Suvel elaksid Mustvee inimesed veel kuidagi ära, aga mis saab sügisest, sellele ei julge praegu väga paljud isegi mõelda.

Hea, et vabriku juht on suutnud väga realistlikult mõelda. Kõigile 123 õmblejale ta tulevikus samasugust tööd pakkuda ei saa. Ettevõte tuleb väiksemateks üksusteks jagada ja iga üksus võib saada oma töö. Üle kahekümne aasta vabrikut juhtinud naise sõnul on ümberkorraldused möödapääsmatud. Üks elu saab nüüd otsa ja neil tuleb edasi minna.

Kõige rohkem rõõmustab, et töökollektiiv on teotahteline. Väga paljud naised on staazikad õmblejad, teevad oma tööd hästi, neil on palju kogemusi ja nad suudavad ka ümber õppida. Milline kindlustunne saab neil olema tuleviku suhtes, sõltub sellest, kas ja kuidas õnnestub ettevõtte rendile võtmine/andmine. Kindlat pole veel midagi, aga variante juba liigub. Peaasi, et keegi praegu lihtsalt niisama Mustvee naisi ei lollitaks, et neile tõepoolest ka tööd jätkuks?

blog comments powered by Disqus