Täna on siis jälle naistepäev. Ametlikult kalendris kirjas ja puha. Lillemüüjatel rohkem tööd ja muidu ka üksjagu elevust ning sebimist kõikjal tavalisest justkui enam. Õnneks ei korraldata nüüd lausa pila ja paroodiat nagu nõukogude ajal, kui ühe tööka naistekollektiivi juurest teise otse tööpostile liikusid rivisammul päevakohaste montaa?idega agitbrigaadid ja meestevoorid lillebukettide või -pottidega. Ikka kõigile ühesugused kimbud ja kingid. Paljudes segakollektiivides peeti ka pidusid, kus meeste aukohustuseks oli välja teha.
Teatavasti on naistepäev üks ÜRO tähtpäevi ja mitmes maailma paigas korraldatakse sel puhul vägivallavastaseid aktsioone, räägitakse naiste muredest ja probleemidest. Ettepaneku rahvusvahelise naistepäeva tähistamiseks tegi omal ajal poliitik, marksist ja revolutsionäär Rosa Luxemburg ning sotsialist ja naisõiguslane Klara Zetkin soovitas seda päeva tähistama hakata 1910. aastal Kopenhaagenis rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. Nii et algselt on tegu olnud eriti võitlusliku ja punase tähtpäevaga. Vahepeal, tõsi küll, kujunes ilmselt naistepäevast pigem neutraalne päev, mida lihtsalt põhjust tähistada. Vähemalt sooliselt jagunesid inimesed sellel päeval enamasti kaheks ? lillede saajad olid naised, ülejäänud mehed.
Taasiseseisvunud Eestis tõsteti taas au sisse emadepäeva pidamine ning asjad hakkasid tasapisi õigetesse rööbastesse minema. Riigipüha pole naistepäev enam pärast 1990. aastat samuti olnud. Lilli aga kingitakse naistele sellel päeval ikkagi, kuigi päeva tähendus on vahest teine. Lillede kinkimine on ju iseenesest ilus komme. Seda võiks ka muidu rohkem olla. Üksteisest hoolimist samuti, siis saavad mehed olla mehemad ja naised naisemad ning maailm on hoopis rõõmsam ja rohkem tasakaalus.
