Eesti teedele on viimaste aastatega lisandunud tohutu hulk autosid, meie maanteed ei jõua aga oma uuenemiskuuridega tegelikele vajadustele sugugi järele. Saladus pole seegi, et kõikideks vajalikeks töödeks ei jätku Eesti riigil lihtsalt raha ja enamik teetöödest tehakse meil Euroopa Liidult saadud raha eest.
Samas peaks ikkagi Eesti valitsus ise otsustama, millised on meie prioriteedid, kas eelistada Tallinna-Tartu maanteed, mida mööda kõige enam sõidavad meie inimesed, või ehitada esmalt neljarealiseks hoopis Pärnu-Paide-Rakvere maantee, mis lõikab Eesti pooleks ja mida mööda saaks vedada kaupa. Mure selle pärast, kuidas suured kaubaautod Venemaa ja Euroopa Liidu vahel kurseerides paremini pisikest Eestit läbida saavad, tundub kunstlik juba seetõttu, et Eesti-Vene piiril seisavad needsamad autod pärast nagunii päevi ja enam pole kiiret kuhugi.
Tundub pisut imelik, et meie erakonnad poevad olulistes küsimustes üksteise selja taha ja esitavad vastastikku süüdistusi, sest tänaseks on kõik soovijad saanud võimul olemise mõnud ära proovida.
On lihtsalt kurb, et meie rahvuslik liiklusohutusprogramm ei käivitunud juba mitu aastat varem, on kurb, et küsimustes, mis puudutavad igaühte meist, räägitakse veel mingitest poliitilistest otsustest.
Rahvuslik ellujäämiskava peaks olema meie ainus poliitika ja siin ei aita üksnes lastele suunatud liikluskasvatusest. Uute aabitsate trükkimisest pole kuigipalju kasu, kui ikka võib keegi jalakäijale lausa ülekäigurajal otsa sõita. Eestis on maanteeameti kinnitusel ikka veel terav probleem jalakäijatele otsasõidud ja praegu hukkub Eestis näiteks sama palju jalakäijaid kui Rootsis, kuigi Rootsis on elanikke üle kuue korra ja autosid üle kaheksa korra rohkem. See näitab, et oleme oma liikluskultuuri poolest Euroopast ikka veel oluliselt maas.
