Taas oleme karussellil. Jõulukarussellil, mille kohta igal aastal lubame, et enam sinna ei astu. Et teeme kinke väiksemas ringis, kusjuures ostame-meisterdame need aegsasti. Et sööme vähem ja ei traavi igasugu hõrgutiste himus arutult mööda poode. Küünlad ostame ka varem valmis ? neid ju müüakse nüüd kogu aeg. Ja tikud ja kalmuküünlad. Juba enne toomapäeva vaatame üle, et kodus oleks õli ja jahu, võid ja mune, et küpsetamistuju puhul jälle kuhugi liduma ei peaks.
Lubame endale küll, kuid ei täida seda lubadust. Ikka veel on puudu üks pakipael või vidin loosipaki sisse, ikka on just nüüd kohvikarp tühjavõitu. Ja nii me sagimegi, imestades, miks kaaskodanikud sedasama teevad. Müüjate nägudel võis juba üleeile aimata väsimuse- ja tüdimusemärke. Ja kibedavõitu eelaimdust, et see pole veel lagi, kõige hullem tõmblemine seisab ees. Nad ju teavad, et teisel pool lahte, Soomes, kust muidu alati nii meelsasti eeskuju võtame, ei tule kellelgi pähe nii kallite pühade ajal poes tungelda. Need asutused on kohe kõvasti kinni ja rahvas arvestab sellega. Linnatänavad on peaaegu inimtühjad. Sõidetakse võimalusel ära maale, käiakse kalmistul, tehakse pikki jalutuskäike, istutakse tundide kaupa jõulupuu lähedal juttu ajades.
Mis meil ometi viga on, miks nii palju sebime, oleme ju ometi ka põhjamaise temperamendiga maarahvas?
Lapsepõlve jõule igatsetakse taga ühes kenas melanhoolses laulus. Tuletatakse meelde, milline rõõm oli kuuseoksalt vaatamiseks ulatatud jõuluehe-päkapikk ja kingiks saadud lihtsad mänguasjad. Lumi oli, teadagi, igas vanuses inimeste lapsepõlves kõige valgem; selle vastu ei saa, et inimhing nostalgiline on. Aga ometi võiksime olla talvisel ajal, pühade puhulgi pisut rahumeelsemad ja võtma aja maha mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Meelerahu meile kõigile!
22. detsember 2007. a
