Eile algas Tallinnas X noorte laulu- ja tantsupidu Ilmapuu Lävel, mille fookusesse on seekord üllatavalt jõuliselt tõusnud meie juured ja eestlus.

Vist esmakordselt oleme jõudnud niikaugele, et kogu peo repertuaar pärineb eesti autoritelt ja see on kindlasti märk sellest, et hakatakse lõpuks sisemiselt vabanema. Sellel peol kohtuvad erinevad ajastud, noored rändavad lauluga läbi eesti muusika ajaloo, sellel peol aga ei kohtu mitte üksnes erinevate põlvkondade eesti heliloojad omavahel, vaid kohal on ka rahvalaul.  

Üleilmastumise ajastu noorte pidu on saanud tabava nimetuse, sest üleilmalise levikuga ilmapuu on ka Eesti kultuuri kontekstis sügava tähendusega. Ilmapuu ühendab taeva, maa ja allilma, ürgelemendid õhu, vee, maa ja tule. Ilmapuu kehastab sellist maailmamudelit, kus valitseb tasakaal ja mitmekesisuse ühtsuse põhimõte.

Tasakaal avaldub selleski, et kui laulupidu on oma repertuaarilt taevalik ja peaaegu kõrgpateetiline, siis tantsupidu keskendub maisematele teemadele.

Tantsupidu räägib lävel olemisest ja sellest, et hing otsib armastust, mis on elu mõte.

Noored on lävel, nad on kevadel suvise vabaduse, uute sõprade otsimise ja leidmise, abituriendid elluastumise lävel. Sügiseks tuleb olla jälle valmis üle kooliläve astuma.

Tantsupeo sisu on kogemused nende kahe läve vahel ? suvi maal vanaema juures, mäng, sõbrad, meri ja päike ning suvearmastus.

Vooremaal jääb vaid soovida, et maailma lävel olev laulu- ja tantsurahvas ei saaks peo ajal liiga palju vihma. Ja kui ikkagi pisut sajab, siis ei maksa küll arvata, et jumal on lätlane. Lauluarmastuse poolest oleme oma lõunanaabriga äravahetamiseni sarnased.

Maailm otsib tasakaalu ja Eesti on vaid osa sellest. Praegune pidu aga, keskendudes iseenda tundmaõppimisele, on eriti kiiduväärt, andes noortele kindluse, et eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi.