Põltsamaa kunagisest hiilgusest on tänaseks üsna vähe alles jäänud. Kuigi ka praegu haaravad sealsed roosid, üldine rohelus ja romantilised müürid rändaja enda lummusesse, on need ikkagi vaid varemed.
On rõõm tõdeda, et viimase aastakümne jooksul on astutud samme selles suunas, et kild killu haaval möödanikku kokku korjata, taas talletada ja ehk ka uuesti elama panna. Muuseumi loomine nõudis tegijatelt küllap küllalt palju aega ja jõudu, kuid oli Põltsamaa vaimset õhustikku, tema olemust arvestades, sellele linnale tegelikult ainuõige, lausa paratamatu samm.
Heites pilku selle paiga ametlikule kronoloogiale, selgub, et elu on siin keenud teadaolevalt 13. sajandist alates, kuid sealtpeale on see olnud sissetungijate üleskirjutatud ajalugu ja võib arvata, et tegelikult on eestlased selles paigas hästi elanud juba ammu enne sedagi.
Mingi eriline vägi peab sellel paigal ju olema, et lõputute sõdade ja laastamiste käigus on Põltsamaa ikka jälle uuesti üles ehitatud.
Kuigi need majad, mis on ehitatud Teise maailmasõja käigus tekitatud tühjadele kohtadele ja teevad hingele haiget samamoodi, nagu äravahetamiseni sarnased hooned Tallinnas Lillekülas, Pärnus ja paljudes teistes Eesti linnades, meenutades samadel kohtadel alles paar inimpõlve tagasi olnud kauneid hooneid, nendes asunud hubaseid eesti kodusid, ei saa me ajalooratast enam tagasi pöörata, vaid meil tuleb minna edasi.
Vaadates uuemat linnapilti, jääb silma, et Põltsamaa on taastumas ka väliselt, olles samal ajal täiesti teadlik oma sisemisest kuninglikkusest. Sestap võib Jõgevamaa olla uhke, et selline Liivimaa pärl kuulub praegusel ajajärgul just tema koosseisu. See on suur au, kuid samas tuleb mõista, et Põltsamaa pika ajaarvamise puhul on see olnud vaid üürike hetk ja et teised jõgevamaalased ei saa kunagi päris täpselt teada, mis põltsamaalaste peades tegelikult toimub. Seda sellepärast, et nende kodulinn vormib neid omatahtsi, loob inimesi ise oma kuningliku näo järgi.
