Suurmajandite aegu viidi rahvast kaugematesse küladesse ikka bussidega kokku kas siis kultuuriüritustele, peole või teatri külalisetendusi vaatama. Keskustesse ehitati suuri majadekolosse, kuhu paljud isegi oma isiklikest elamutest läksid kortereid saama. Ikkagi mugavam ja moekam elamine. Polnud vaja kaevust vett ammutada ega ahjude kütmisega ennast vaevata. Pealegi olid korterid enamasti töökohtadele ligemal, kauplused ja kultuurimajad käe-jala juures. Suurtes majades üksteist eriti ei tuntudki. Mis selle naabriga asja pidigi olema. Hommikuti tööle ja õhtul oma mugava korteri seinte vahele, millal üldse suhtlemiseks aegagi jäi. Ja polnud vajadustki. Nii need juured tasapisi lahti kisutigi. Enda teadmata ja olude sunnil.
Kuhu need korteriteinimesed on jäänud, ei oskagi keegi praegu täpselt ära seletada. Igatahes vaatavad agrolinnakute suurtest ühismajadest vastu tühjad aknad nagu tondid, kui seal üldse enam klaasegi enam ees on. Majandid on lagunenud ja inimesed läinud, kes kuhu. Noored linna õnne otsima, vanad ka kuhugi. See on nii enamasti endiste majandikeskuste vahetus läheduses. Maaeluga vähem kursis olija võibki arvata, et niisugune elu ongi kõikjal väljaspool linnatulesid.
Omal moel on majanditejärgne hajaliolek andnud tasapisi tõuke külade eneseleidmisele. Inimene vajab vaimutoitu ja vaheldust ning tahab aeg-ajalt teistega kokku saada. Kui enam ei olnud keskustesse kokkusõidutamisi, kultuuri kohale toomist, hakati otsima oma reserve ja võimalusi. Mõnigi võttis kätte ja algatas hea mõtte, teine tõukas tagant. Kujunesid välja omad liidrid. Paljudes kohtades on olnud keegi, kelle sõnal on kaalu ja kes suudab teisi innustada. Need paigad on olnud õnnega koos. Kui üle Eesti külaliikumine elavnema hakkas, ärkas just seesugustes külades ja paikkondades tasapisi uus elu ning hea eeskujuga suudeti naabreidki nakatada.
Tänaseks on välja kujunemas külaliidrite koolituse süsteem, õpitakse koostama projekte ja rahataotlusi, tehakse üksikasjalikke arengukavasid, elustatakse kohalikke tavasid ja tehakse uusi algatusi. Väga paljudes külades on kujunenud tegijate tuumikgrupid. Eestvedajad pole kaugeltki aktiivsed ullikesed, kes umbropsu talitavad. Nende tegevus on tänu väljatöötatud koolitustele sihipärane ja teadlik. Loodetavasti pole lauluread “kuni su küla veel elab, elad sina ka…” varsti enam ainult nostalgiast kantud.
