Riigiveskid jahvatavad selles suunas, et omavalitsuste ning asulate, st külade, alevike, alevite ja vallasisete linnade ühinemine lihtsamaks teha. Vabariigi valitsus kiitis heaks kaks seaduseelnõud, mis lasevad valdadel liituda ka valimiste vahelisel perioodil ning annavad kohaliku kogukonna inimestele võimaluse end ise territoriaalselt määratleda.
Haldusterritoriaalne reform hakkab taas ? ei mäletagi enam, mitmendat korda juba viimastel aastatel ? fookusesse tulema. Praegu veel (?) vabatahtlikus vormis.
Uudne on aga kohalikele inimestele pakutav initsiatiiv algatada näiteks külapiiride muutmine, mis viib lahkumiseni omavalitsusest, mille piiresse seni kuuluti ning naabervallaga liitumiseni.
?Piirkonna elanikud saavad võimaluse parandada lähtuvalt enda nägemusest ja senistest kogemustest oma elutingimusi,? kommenteerib regionaalminister Jaan Õunapuu.
Eesti Maaomavalitsuste Liidu büroo direktor Uno Silberg seaduseloojate optimismi ei jaga. Ta tajub ohtu kohalikule omavalitsusele kui terviklikule üksusele. Väikese osa elanike ettepanekul ja ilma kohaliku omavalitsuse nõusolekuta võib edaspidi hakata territooriumiosi lahutama ja liitma. Raske on uskuda ka, et naabervallad suudaksid varade ja kohustuste üleminekul rahuldava kompromissini jõuda.
Samuti teeb ettevaatlikuks külade väiksus ja inimeste suhteliselt kerge mõjutatavus. See annaks piiriküsimuste otsustamisel võimaluse isiksuste-vahelistele vastuoludele hetkemeeleoludele, näiteks: meile vallavanem ei meeldi, läheme kogu külaga ära naabervalla alla. Hoolikas otsija leiaks üleminekuks ilmselt ka ?ametlikke? põhjendusi.
Kõnealuses haldusjaotuse seaduse muutmise seaduse eelnõus võib muuhulgas näha vabariigi valitsuse tunnustust Eesti külaliikumisele kui maaelu arenguvedurile. Just küla tasandil on maaelu areng viimasel ajal kiiresti edenenud. Mõnikord on isegi vallavalitsusel raske külaga sammu pidada.
Valdadel on nüüd aeg tõsiselt tuleviku peale mõelda.
