Kui Puurmani sild kandideeris mulluse Eesti parima betoonehitise tiitlile, siis ei uskunud toimetuses küll keegi, et sild võidakse parimaks tunnistada. Tavaliselt pälvivad selle tiitli ikka majad. Tehnilisi rajatisi ei taheta Eestis veel kuidagi tunnustada, neid ei peeta ilusateks, nende ümbrusse sobivust ei vaevu keegi õieti analüüsimagi, välja arvatud mõni anonüümne kommentaator kusagil netis, kes tavaliselt oma kehva tuju inetute sõnadega välja valab, mõtlemata sealjuures üldse midagi. Aga ilmselt pole sellised inimesed ka võimelised mõtlema.
Kui möödunud kolmapäeva õhtupoolikul, kui meil neljapäevane leht juba trükikojas oli, tuli uudis Puurmani silla parimaks betoonehitiseks tunnistamise kohta, ei suutnud me algul seda uskuda. Telefonikõne betooniliidu tegevjuhile tõi meid maa peale ? tõsi mis tõsi, Puurmani sild on parim.
Miks just see sild ja mitte mõni eramu või lasteaed või hoopis kool? ?ürii liikmete hinnangul on Puurmani sild ilus. Mis on ilus, see on õige. Ja ?ürii liige arhitekt Emil Urbel lisas, et mis on õige, see on ka ilus!
Need olid ?ürii liikmete esimesed muljed.
Kes Puurmani silda veel täies mahus imetlenud pole, võiks vaatama sõita. Lihtsalt Tallinna-Tartu maanteelt korra peatuda ja ise oma silmaga veenduda, et ka üks sild, üks betoonikänakas võib tõesti ilus olla.
Betoonehitiste konkursi võit innustab kindlasti sildade projekteerijaid ja ehitajaid pöörama enam tähelepanu sildade ja viaduktide arhitektuursetele ja esteetilistele omadustele. Seda enam, et konstruktoritele on taolised sillad ka põnevad ja huvitavad väljakutsed.
Rohkem ilusaid betoonehitisi!
18. märts 2008
