See päev on siis lõpuks käes. Päriselt. Kaksteist pikka kooliaastat on läbi, eksamid tehtud ning ulatabki direktor pidulikul ilmel gümnaasiumi lõputunnistuse. Sai ju sellest aastaid unistatud, aga nüüd nagu oleksid ometi rõõm ja kurbus korraga kaksikvendadena kaelakuti.
Kõned ja kallistused, lilled ja lehvitused, lahkumised ja lubadused saavad kootud lootustekangasse, mis peab järgneval, hoopis pikemal ja raskemal rännul kaitsma teid kõiki, tänased lõpetajad. Kes te kõik olete samas, ja tegelikult hoopis rohkemgi, alustajad.
Koolilõpu kordumatud kallistused lähendavad nii kaaslasi kui koduseid, olles omamoodi üheks elu heldematest hetkedest, mis ei kustu ega kao. Klassikaaslased jäävad alati klassikaaslasteks, õpetajad alati õpetajateks ja oma kool oma kooliks. Seda ei saa kelleltki kunagi võtta mingi väline võim ega vägi.
Väikelinnade ja maakohtade lastele tähendab keskkooli lõpetamine tihti kodust lahkumist. Öelda, et ärge mingil juhul minge, oleks silmakirjalik. Jäägu igaühele õigus teha oma valik ise – neile, kes jäävad, neile kes lähevad ajutiselt ja tulevad tagasi ning neile, kelle kodu saab olema kusagil mujal. Lapsepõlve ega kooliaega pole ju võimalik unustada mitte kuskil ega kunagi.
Vooremaa veergudel oleme näinud nii mõnegi tänase lõpetaja naeratust või lugenud nende vahvatest tegemistest. Soe kallistus Sulle, sõbrake Sandra, kes Sa sellest lennust kõige enam oled meiegi lehele killukese oma särast kinkinud. Küllap kohtume veel.
Aga et mitte liiga pühalikuks muutuda, tahaks kõigile sel irvakil ilmauksel seisjatele soovida lahedaid suverõõme ja päikselist puhkust. See ju igati välja teenitud.
Püüdkem siis ikka ilma ja inimesi lahtiste silmadega vaadata, lahkumisvalus leidmisrõõmu aimata ja olla õnnelik selle imekordselt eluloolise pööripäeva üle, mis kuulutab kevade kasvamist suveks teis endis.
