Homme on emadepäev nagu maikuu teine pühapäev ikka olnud. See aeg aastas on emadepäeva tähistamiseks igati sümboolne. Nagu ka varakevadine tärkav loodus, nii on ema see alguste algus. Temata poleks meist kedagi olemas ja tema tõttu oleme need, kes me oleme. Olenemata sellest, kas meil endal on või saab kunagi olema lapsi, oleme kõik oma emade lapsed. Seepärast puudutab emadepäev kõiki – suuri ja väiksemaid, noori ja vanu.
Ema saatus on alati olla lapsega, eelkõige südames. Pole oluline, kui vana ja kui kauge vahemaa taga laps parasjagu on. Väike laps vajab ema juuresolekut ja tuge. Mida suuremaks saadakse, seda enam kutsub lai maailm oma lõputute võimalustega. Siis jääb emade osaks oodata. Ilmaasju ajades ja omaette elu elades läheb aeg harilikult võrreldamatult kiiremini kui temal, kes ootab. Aga emad oskavad harilikult olla kannatlikud ja oodata.
Emadepäev on justkui kutse lapsepõlvemaadele, seda eriti suurtele lastele. Mõeldakse ennast tagasi muretuks lapseks isegi siis, kui ema pole enam ammu elavate kirjas.
Meie elus olevad emad ei ootagi suuri sõnu ja uhkeid kingitusi. Ema jaoks on vahest suurim kingitus lihtne väikene rõõm ja südamlik silmavaade. Me ise ei aimagi alati, kui palju soojust ja elamisjõudu see temale pakkuda võib. Südamete kõne on ilusaim ja jõulisim, mis maailmas üldse olla saab.
Et emadepäev on kodune ja omaette olemise päev, siis võiksid suurejoonelised ühispeod, mis rohkesti rahvast kokku meelitavad, jääda pigem teisteks tähtpäevadeks. Ilusa päeva saavad ilmselt korraldada kõige paremini ikkagi omad ja kõige lähedasemad.
“Kui Jumal lõi ema, siis pidi ta valgustatud saama ja looma ta kiiresti ? nii rikas, nii sügav, nii jumalik, nii täiusliku hingega, jõuga ja iluga sai ta looming,” on öelnud Henry Ward Beecher. Oleks õnn, kui igaüks meist võiks neid sõnu kinnitada. Ehk oleks siis maailmas kõik ka tõepoolest täiuslik.
