Esmaspäeval algab kalendri järgi kevad. Kaugel see tegelik kevadki enam on. Kuhu ta ikka pääseb, küll ta tuleb, pole veel kunagi tulemata jäänud. Sünd, surm ja aastaaegade vaheldus on siin maailmas ühed kindlamad nähtused. Kui kahe esimese puhul pole teada, millal need aset leiavad, siis aastaajad jõuavad pärale kindla korrapärasusega. Ainult et igas kohalejõudmises on ikka midagi uut. Või on uut hoopis meis, inimestes. Seda kindlasti, et iga uue kevadega on raudselt igaüks meist jälle vanemaks saanud või õigemini vahest aastakese võrra rikkamaks.
Tänavune kevad on eriliselt oodatud juba seetõttu, et talv tundus olevat kuidagi lõputult pikk. Selles on olnud igat – harjumatult sooja ja erakordselt külma. Aga nüüd näib olevat talve selgroog küll otsustavalt murtud. Vaevalt et ta seekord enam toibuda suudab, kuigi võib veel püüda meid üllatada nii lumesaju kui ka külmakraadidega. Igatahes on päike oma õiguse niivõrd kätte võita jõudnud, et kui ta juba taevavõlvile ilmub, siis on võimatu, et keegi enam mööduvale talvele mõtleb. Mis läinud, see läinud. Mis sellest, et lumehanged tunduvad sellel aastal olevat sügavamad kui eales varem, sulavad nad varsti olematuks niikuinii. Ja päevad lähevad aina valgemaks, sest juba homme tõuseb päike pisut tänasest varem ja läheb looja hiljem kui täna.
Kõik märgid tunnistavad, et talv on üle elatud ja uus kevad juba teel ning ootab, et me teda ka vääriliselt vastu võtame. Ees on veel ülestõusmispühad veidi vähem kuu aja pärast. Sealt edasi pole ehk enam kuigi kaugel aeg, kui metsaalused taas sinililledest sinetama löövad. Nii et läheme aga julgelt ja rõõmsalt kevadele vastu. Juba järgmisel nädalal oleme kevades 2006 ja eks siis näis, millised plaanid tal meiega on.
