Pealinna poliitikalavadelt ja tagatubadest kostub kummalisi hääli. Kes kellega riius, kes tahab abielluda, kes lihtsalt uuesti käima hakata, kes vana pruudi juurest plehku panna.
Kui poliitikas muutub reeglipäraseks mõtteviis, et täna räägin üht, homme teist, siis on üha raskem aru saada, mida nad tegelikult õigeks peavad, mille eest seisavad, keda esindavad. See kehtib nii isikute kui erakondade kohta, kes samuti on üha enam oma nägu kaotamas. Sest võimu teostades on läbisaamine partneriga ju olulisem. Samas on siin selgelt tegemist valijate petmisega.
Muidugi pole see ainult poliitikute probleem ? võimuvahetuste puhul tuleb ka paljudel ametnikel sülge neelata ning õppida uusi ideid propageerima. Tehes seda vähemalt sama tuliselt kui endisi. Ja salates maha oma mitmeaastase töö viljad.
Ühelt poolt on tegemist paratamatu aja ja oludega kaasaminekuga, teisalt võib taoline pidev ümberhinnangute tulv viia isiksuse kahestumiseni. Mida vahel kiputakse isegi professionaalsuseks pidama. Ehk just siit see paljuräägitud võimust võõrandumine algabki. Lihtsalt ei saa pihta ja kõik.
Otsest väljapääsu taolisest olukorrast ei ole. Aga siiski ei tohiks oma endisi põhimõtteid, mis kunagi ainuõigetena välja käidi, hakata tulihingeliselt vastu rinda tagudes maha tegema. Vastata saab ka umbes nii: ?Jah, vastavalt poliitilisele kokkuleppele on see meie praegune seisukoht. Oma isikliku arvamuse jätan enda teada.?
Kui äris kehtib reegel, et erinevad firmad, tooted ja tööandjad, järelikult erinev jutt, siis poliitikas päris nii olla ei saa. Poliitilise tegevuse aluseks peaks ju olema maailmavaade. Mis ajapikku võib küll muutuda, kasvõi sotsialistist konservatiiviks või vastupidi, ent kaks korda aastas seda ometi juhtuda ei tohiks.
