Kuigi Euroopa Ilmakeskus lubab Läänemeremaadele ?vananaistesuve? kuni oktoobri keskpaigani, on sügis ja kõik temaga kaasnev ikkagi tulemas. Ilma igasuguste uuringutetagi on ammu teada, et eestlased on küllaltki depressiivne rahvas. Seda põhjustab meie suhteliselt kinnine ja sissepoole pööratud iseloom, samuti pikad ja pimedad sügis- ja talveõhtud ning üsna ebasõbralik põhjamaine kliima.
Kui neile välistele lähtetingimustele lisada veel isiklikud mured, nagu üle võimete elamisest tekkinud võlad ja laenud, tervise- või suhteprobleemid, polegi imestada, et depressioonisümptomeid esineb meil 11,4 protsendil täiskasvanuist Euroopa keskmise viie vastu ning uusi psüühikahäireid diagnoositakse igal aastal üle 20 000. Psühholooge, kelle kulud korvab haigekassa, on meil alla 50, erapraksisega psühholoogi vastuvõtu tunnihind on 300-500 krooni vahel ja nende üldarvu kohta puuduvad andmed.
Virtuaalselt tegutseva Meestekeskuse andmetel on Eestis olukord eriti hull just meeste hulgas. Neil puuduvad tugivõrgustikud ja paljud tunnevad end üksi. Nii noorematel kui vanematel meestel on probleeme, millest nad ei ole valmis laiemas ringis kõnelema. Seda väidet toetavad ka üldlevinud stereotüübid, et mees peab olema tugev ja et läheduse otsimine on nõrkuse tunnus ja naiste pärusmaa.
Mehe depressioon avaldub peamiselt alanenud rõõmu tundmise võimes, kehahädades ja käitumishäiretes, samuti motivatsiooni kahanemises, käegalöömismeeleoludes ja ennasthävitavas elulaadis. Kurvameelsuse asemel esineb pahurus ja rahulolematus, kaudsed ohu märgid on solvav ja jäme käitumine, sõnakehvaks ja kinniseks muutumine, närvilisus ja mitmed hirmud. Eriti keeruliseks muutub probleem aga siis, kui depressiooniga kaasnevad joomaperioodid.
Psühhiaatrite seltsi esimehe Andres Lehtmetsa sõnul piisaks mitme psüühilise häire korral psühholoogist ning laste ja noorukite puhul peaks iga hinna eest psühhoteraapiat tablettidele eelistama, kuid paradoksaalselt psühholoogid ise diagnoosida ega ravida ei saa, vaid peavad seda tegema koos psühhiaatriga.
Ei maksa unustada eestlaslikku hoiakut, et see, kes on juba tõsises hädas, abi otsima enam ei kipu. Alles jääb vaid õhkõrn lootus, et abivajaja tunnevad ära tema kõige lähedasemad. Kes aga ennast aidata ei lase, neid ei saa aidata ei tasulised ega tasuta psühholoogid, hoolivast kaaslasest rääkimata.
