Emakeel on üks kummaline asi: me kanname seda kaasas hällist hauani ning 24/7 ehk 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, aga tavaliselt ei mõtle selle üle, kui tähtis ta meie endi ning meie rahva ja kultuuri jaoks on. Viimasel kümnel aastal peetud emakeelepäeval tuleb või tuletatakse meile seda siiski meelde. Ja tore, et tuletatakse. Sest keel vajab hoolt.
Ega lehetegijadki alati mõtle, et uudiste edastamise kõrval kujundavad nad tegelikult ka lugeja keelemaitset. Ning tükati keelt ennastki.
Keelealast nalja saab lehetoimetuses ka muidugi alailma. Sõrm on ju kärme arvutiklahviga eksima ja vaid ühetäheline eksimus võib anda tulemuseks hoopis teise tähendusega sõna. Nii oli ühes vabariigi aastapäeva eelses loos näiteks Vabadussõjast vanadussõda saanud. Mis kutsus esile elava arutelu selle üle, mis relvadega selles sõjas küll võideldakse ning kes võitjaks kuulutatakse.
Võib-olla tasukski keelt mõnikord vaadata mitte kui süsteemi, kus kehtivad ranged normid ja reeglid, vaid kui lõbusat mängumaad, kus fantaasial lennata lasta. Vahel tohib ju ikka ka keelevallatust teha. Isegi emakeelepäeval.
15. märts 2008
