Eile suleti Puurmani asula Tartu poolne sissesõit ja liiklus suunati ümber Puurmani asula Tallinna-poolse sissesõidu kaudu. Muidugi võib kolm nädalat pisikest ebamugavust selle nimel ära kannatada, et hiljem saab korraliku tee, kuid natuke liiga palju on viimasel ajal terve Eesti peale kokku neid lühemaid ja pikemaid maanteelõike, mida suvi läbi justkui remonditakse.
Igas maakonnas on leida kümnete kilomeetrite kaupa üles võetud teed, üks 30-ne kiirusepiirang ajab teist taga ja sageli on üleskistud tee olukord nii halb, et keegi ei sooviks ilma piirangu kehtestamisetagi kiiremini sõita. Paradoksaalselt pole teetöölisi neil maanteelõikudel kuigi palju näha. Kui mõni üksik ongi, siis enamasti peavad nad suure palavaga tee ääres puhkepausi või kõnekoosolekut.
Soomes või Ameerikas ei oleks niisugune asi võimalik. Ei kujutagi ette, mis seal juhtuks, kui keegi arvama hakkaks, et mõisa köis peabki lohisema või kui keegi võtaks mängida niisugust töölkäimise mängu nagu meil. Eestlased aga on harjunud kõik ära kannatama, meil on ju raudsed närvid ja pikk-pikk kannatus, see ei lõpe vist kunagi otsa. Või on eestlase kannatusekarikal lihtsalt auguke põhjas, et sellesse saab lõpmatuseni midagi veel lisada.
Vooremaa ei saa enam arugi, millise põlvkonna või aastakäigu loomuliku kadumisega Eesti elu võtmepositsioonidelt senine kilplus ära võiks lõppeda, sest tundub, et nõukogudeaegset suhtumist antakse meil puhtast harjumusest põlvest põlve edasi. Või on hoopis nii, et näiliselt ripakil euroraha kasvatab peale aina uusi Kaval-Antse, kellele alati leidub piisavalt palju Vanapaganaid. Igal medalil on ju kaks poolt ja kuni eesti inimesed lambakarjana vaguralt kõigega nõus on ja ainult omaette tagaselja virisevad, pole mingi ime, et meie elu paljudest teistest Euroopa riikidest viletsam on. Ja kui me tahame ennast igavesti vaid SRÜ riikidega võrdlema jäädagi, siis võime ju oma olukorraga isegi päris rahul olla.
