Ilmselt on paljud meist, kes väliskülalistega Peipsi äärde läinud, kuulnud külaliste siirast imestamist suure järve ja kauni järve-äärse ala nii vähese kasutamise üle. Mille peale kohmame vastuseks, et jah, nii paraku on. Lisame veel, et rohkesti kohalikke inimesi, kel jõudu ja ettevõtlikkust, kolivad siit mujale, kus jätkub tööd ning elu on parem ja huvitavam. Välismaalasele täiesti loogikavastane.
Peame suutma panna piiri inimeste siit piirkonnast äraminekule, võtab Pala volikogu liige Raivo Vadi lihtsa, ent raskesti teostatava eesmärgi. Nii saaks panna piiri edasisele allakäigule.
Mida selleks vaja, et inimesed kodukohast ei lahkuks, teame hästi: tööd-sissetulekut, huvitavaid vaba aja veetmise võimalusi ning häid õppimis- ja arenemistingimusi lastele.
Murphy seadus ütleb, et sõltumata sellest, mida tahame teha, tuleb enne teha veel midagi muud. Ehk siis teadvustada Peipsi-äärsed väärtused ja arengueeldused, alates imeilusast loodusest ja asukohast Euroopa Liidu piiril, lõpetades omalaadse vene vanausuliste kultuuriga. Koduseid väärtusi on kergem hinnata, kui käia mujal sarnaseid paiku kaemas. Näiteks Põlvamaal. Kui seal suudetakse paikkonna kultuurilist omapära heas mõttes kaubaks teha, siis peaks see olema võimalik ka Peipsimaal, usub Reformierakonna Peipsimaa arendusprojekti töörühma liige Tarmo Leinatamm.
Peipsiveere mahajäämuse põhjus peitub tema arvates suure osa kohalike inimeste sunnitud passiivsuses: oodatakse lihtsalt, et keegi tuleb parandab elujärge. Lubajaid on jätkunud, tegijaid mitte.
Eesti regionaalarengu strateegia tegevuskava aastateks 2005-2007 näeb ette rohkesti konkreetsemaid ja üldsõnalisemaid tegevusi. Peipsi piirkonna hüvanguks tegutsevad mitmed institutsioonid, neist tuntuim ja suurimate kogemustega on Peipsi Koostöö Keskus. Kogu väljastpoolt tulev abi osutub aga kasutuks, kui paikkonna inimesed, iseäranis omavalitsusjuhid ja teised juhid-otsustajad ei oska või ei soovi pakutavat vastu võtta ning aitajatega koostööd teha.
