Tallinna volikogus tutvustatakse rahvale taas hoogsalt poliitika räpasemat poolt. Keskerakondlasest linnavolinik Tõnis Bittmann võttis salaja linti Res Publicasse kuuluva Oleg Rebase jutu, kes väidetavalt püüdis teda ära osta. Selleks, et opositsioon saaks linnapeale umbusaldust avaldada.
Nii salalindistused kui ülesostmiskatsed pole kahjuks Eesti poliitikas midagi uut. Ometi neid jätkatakse, vigadest õppimata, ning tundub, et paljud peavadki taolisi sigadusi poliitika loomulikuks osaks. Kohe kahju neist küünikutest.
Ehk ainus positiivne külg selle räpase mängu juures on, et asi avalikuks tuli ja nii enamik rahvast kui ajakirjandus väljendavad taolise prostitutsiooni suhtes oma selgelt eitavat suhtumist.
Kusagil kaugemas maakonnas leidub aga kindlasti neidki, kes õlgu kehitavad ja ütlevad, et las nad seal Tallinnas kaklevad, mis see meie asi on.
Kohe kindlasti on. Kui meid jätab ükskõikseks, mis Eesti pealinnas toimub, miks peaksime arvama, et seal tuntakse huvi selle vastu, mis meil kohapeal toimub? Eriti hull, kui ei tahetagi, et huvi tuntaks, kuna korruptsiooni mürgiõied lokkavad paljudes kohalikes omavalitsustes jultunult edasi. Seda teatakse, aga tõestada ei suudeta. Ent olgem rahulikud, igal oinal on oma mihklipäev.
Teiseks on Tallinna võimudraamadel alati olnud selge väljund ka Toompeale ning mitme valitsuskoalitsiooni lagunemine on alguse saanud just tülist Tallinna linnas. Nii on Tallinna võimutüli selge märk, et valitsusliidus pole omavahelised suhted kaugeltki korras. Ja neid märke on muidki.
Kohalike poliitikute puhul jääb vaid loota, et ei tekiks kiusatust Tallinna jaburdustest eeskuju võtta. Kui vaja, tuleb pealinna parteikontorite päevakäsud pikalt saata ning oma peaga mõeldes omi asju rahulikult edasi ajada.
