Loomulikult tahaks enamik meist, kel palgatöö põhiline tuluallikas, rohkem teenida. Viimastel päevadel on meediast korduvalt läbi jooksnud mõned paljudele üsna ahvatlevad arvud.
Eesti Ametiühingute Keskliidu juhatus otsustas, et üleriigilise alampalga üle peetavatel läbirääkimistel Tööandjate Keskliiduga hakatakse nõudma 2007. aastaks 4050 kroonist kuu- ja 24-kroonist tunnipalka. Praegu on alampalk 3000 krooni kuus.
Neid, kes alampalgaga leppima peavad, see muidugi rõõmustab. Samas on tööandjatel meel mõru ning eriti puudutab see just väiksemate firmade ja pealinnast kaugemate paikade ettevõtjaid. Ühtedel on seis selline, et tahaks maksta küll, ent lihtsalt pole, millest. Kuid paraku jagub selliseidki, kes arvavad, et ka väikese palgaga saab töötajat kinni hoida (kuhu tal ikka minna), et nõnda võimalikult suur kasum tasku pista.
See aeg on läbi. Tööpuudus on meil viimase tosina aasta madalaim, piirid on lahti ja ka lihttöölisi meelitatakse konkurentidelt pidevalt üle. Kes peavad leppima vaid nendega, kel tõesti kuhugi minna pole, on aga tulevik rohkem kui küsitav.
Teine ahvatlev ja samas paljudele tuskatekitav arv ongi see keskmine palk, mis on tõusnud 9500 kroonini ning Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ületab järgmisel aastal 10 000 krooni piiri. Siinkohal tuleb aga ikka meelde tuletada, et kaks kolmandikku töötajatest teenivad sellest keskmisest vähem.
See, kas ja kus parem palk on võimalik, sõltub tegelikult paljudest koosmõjudest ja kokkulepetest ning mingit ühtset üleriigilist vastust siin pole. Parema palga poole saavad omanikud ja töötajad tegelikult liikuda vaid koostööd tehes ja vastastikku senisest tunduvalt enam üksteisest lugu pidama õppides. Ilma teise pooleta ei saa ju kumbki läbi.
