Kartul on täiesti konkurentsitult ikka veel eestlase põhitoit ? selle tõe veenvaks kinnituseks kujunes ka üleeilne Jõgeva Sordiaretuse Instituudis korraldatud traditsiooniline üleriigiline kartulipäev.
Kartuli esikohta meie taldrikutel ei ohusta riis, pasta ega soja, sest vaatamata sellele, et me neidki oleme hakanud aeg-ajalt tarvitama, ei oska me ennast kunagi ette kujutada ilma oma igapäevase kartulita. Muide, tookord, kui me kangesti lubasime kartulikoori sööma hakata, siis olgem nüüd ausad: ega selline väljavaade meile ju eriti hirmutav ei tundunudki. Ja kuigi meie toidulaud on nüüd viimastel aastatel varasemast oluliselt rikkalikumaks muutunud, ei ole ju tegelikult karta, et keegi suudaks sellelt kartuli niipea välja tõrjuda.
Viimasest on Vooremaal hea meel, nagu sellestki, et Eesti kõige kuulsamad kartuliaretajad ja -kasvatajad just siit, Jõgevamaalt pärit on. Olgugi vana Jõgeva Kollane tänaseks vaid legendiks muutunud, pole paljudes paikades sellelegi mitte midagi vastu panna.
Traditsioonid, mida Jõgeva Sordiaretuse Instituudis alal hoitakse ja edasi antakse, ei jõua nähtavana meie kõigi argiellu, kuid mõnikord on südantsoojendav teada, et kusagil väga lähedal on need inimesed, kes teavad ja tunnevad, hoolivad, talletavad ja tagavad selle, et kartuliga, milleta me oma elu tegelikult ette ei kujuta, siin Eestimaal ikka kõik korras on.
Sisimas ei taha meist ju keegi poest Poolast või Hispaaniast toodud kartuleid osta. Eelistame ju kõik ikka oma, kohalikku ja eestimaist. Hoiame pöialt ka oma kohalikele tootjatele, et nad ikka veel viitsivad millegi niisugusega jännata ega liigu kergema vastupanu teed, ei löö käega sellele meeletule tööle, mille kohta sageli võib ütelda, et see on pigem juba elustiil.