Vaarikakasvatajad on hädas saagist lahtisaamisega, sest puudub kokkuostusüsteem. Ka pole üksikul marjakasvatajal võimalik tihti ostjale nõutud kogust marju pakkuda, sest tema istandus lihtsalt nii suur.
Selleks, et läbi lüüa nii välismaal kui ka Eestis, peaksid marjakasvatajad koos oma saagi müüma. Kui on piisavalt suured kogused, on mõeldav eksportida saaki ka välismaale. Vaarikaid võiks turustada näiteks Soome või Peterburi.
Tihti osutuvad Eesti marjad välismaa omadest kallimaks. Näiteks Poola vaarikas on tavaliselt poole odavam Eesti omast. Vaarikaid tuuakse Eestisse ka Soomest ja Saksamaalt. Sissetoodud odavad marjad jäävad tavaliselt kvaliteedi poolest Eesti omadele alla.
Igal suvel tõdevad ostjad, et eriti just pealinna turgudel ja poodides laiutavad endiselt odavad välismaa marjad ja Eesti kaupa tuleks tikutulega taga otsida.
Suhkur on kallis ja inimesed mugavad ning seetõttu tehakse üha vähem moose-mahlu. Osa inimesi ostab turult marju ja paneb need sügavkülmikusse, et talvel oleks võtta. Niiviisi saab lihtsamalt läbi.
Kasvataja jälle ei saa kuidagi kodust oma marju müüdud ning peab need kokkuostjale poolmuidu ära andma. Tugevaid ühistuid, kes marjade turustamisega tegeleksid, meil praktiliselt pole. Oma marjade kasvatamise ja müümise kõrvalt ei jää aega teiste omadega tegelemiseks ja ausalt öeldes ega meil eriti sellist ühistegemise kogemust polegi. On küll palju negatiivseid kogemusi, kus kokkuostja kadus koos marjade ja rahagagi. Sellepärast on inimesed muutunud umbusklikuks. Aga siinsete kasvatajate marju saaks ehk esialgu müüa ikka ainult mõni teine marjakasvataja, keda omanikud usaldavad. Tasuks siiski järele proovida ja endi keskelt üks turustaja välja koolitada ning tema südameasjaks saaks siis marjakasvatajate saagi realiseerimine.
