Vanu lehti sirvides leiab peaaegu alati midagi huvitavat. 1990. aasta 8. septembri Vooremaas on ilmunud Sadukülas elava luuletaja Sulev Kübarsepa luuletus ?Jälle see august? ? tabav lühikokkuvõte meie tolle aja elust. Neid vaimukaid ridu lugedes võib igaüks nüüd, Eesti iseseisvuse taastamise 16. aastapäeva eel mõtiskleda, mis muutunud on ja mis lootustest hoolimata endiseks jäänud. Mõnd rida lugedes läheb aga suisa kõhu alt külmaks: kuidas sai luuletaja aasta enne augustiput?i ja kaks aastat enne Eesti krooni tulekut midagi seesugust kirja panna? Aga luuletajatel on mõnikord prohvetikalduvusi.
Ning nüüd siis luuletus ise.
Jälle see august, umbne ja palav,
Jõgeva jaamas tuiavad tuid,
poeletis kuivetab Kaug-Ida kala,
kahjurid närivad parkides puid.
Võõrkeelset vada ja kontvõõraid jagub,
(hea, et veel tank mööda linna ei käi).
Haruteel laadimist ootab üks vagun ?
kuidas siis see teistest maha küll jäi?
Lenin on ausambalt astunud alla,
küllap ta liigub nüüd töörahva seas ?
paljapäi, plekkmantli hõlmadki valla ?
veendudes veel korra õilsas ja heas.
Habetund isand loeb nurga peal raha ?
uusim parfüüm teda huvitab vist.
Turult võid osta kaaslase naha,
muud seal ehk polegi erilist?
Apteeki haigetel ei ole asja,
siiski seal mõni mees kulutab ust ?
rohtu ei ole ? on vahest muud asja,
mis raviks maadvõtvat tühisust.
Raamatupoes on muidugi saba ?
ärganud vaim lausa joobunud näib ?
kes ajab seksi, kes kuritöid taga.
Miks mitte tahta, kui jõud üle käib.
VOOREMAA kioskist kaob nahinal ära.
Kas tõesti MAARJA ta välja sealt sõi?
Üks pakub manti ja teine toob pära ?
sõbradki nõnda nad olla veel võiks.
Ainult see august, kõik viiskümmend aastat
salaja hinge on närinud seest.
Rublade eest seda enam ei taasta,
nüüd jääb vaid loota: ehk kroonide eest?
