Teade Isamaaliidu ja Res Publica ühinemisest lõi Eesti poliitikamaastiku kihama. Meedia esimene reaktsioon oli valdavalt heakskiitev, avalikud arutelud seevastu seinast-seina.
Parteidest väljendas esimesena oma suhtumist Reformierakond, keda paraku selles konteksis siirana võtta ei saa. Nende ühinemiskatse Res Publicaga kukkus kolinal läbi ning armuvannetest sai hammastekrigin. Lisaks on just neil kõige suurem oht valijaid kaotada.
Siiski oli reeturoravate puudlirollist pääsemine respikatele esimene oluline mainekujunduslik võit pärast seda, kui Partsi valitsus end Lihulas täis oli teinud. Samas sai Res Publica võimul olles Isamaliiduga väga kehvalt läbi ning esimese valitsuskriisi ajal neil Isamaaliitu appi meelitada ei õnnestunud.
Poliitikavaatlejad on hetkel oma esimestes hinnangutes liigselt tänases kinni. Pigem võiks öelda, et nüüd on aeg asjad lõpuks vähemalt mingil määral paika seadnud. Miks siis aeg ja lõpuks?
Isamaaliidul ja Res Publical on väga selgelt ühised juured. Nii programmilised kui isikute tasandil. Need ulatuvad aastasse 1989, mil noorte haritlaste poolt loodi Ühendus Res Publica. (Paluks mitte segi ajada praeguse erakonnaga Res Publica!) Iseloomulik ehk seegi fakt, et ühel hetkel juhtisid Riigikogus nii Isamaaliidu fraktsiooni kui Reformierakonna fraktsiooni? lausa Ühendus Res Publica endised esimehed Andres Herkel ja Maret Maripuu.
1992 läksid paljud Isamaaliidu valimisvõitu sepitseda aidanud Ühendus Res Publica liidrid (Jüri Luik, Indrek Kannik, Mart Nutt) poliitikasse ning organisatsiooni juhtimine anti noortele üle. Nende hulgas domineerisid aga põhiliselt just samad poisid, kes aastal 2003 Res Publica võimule viisid.
Seega on üks ring täis ja tegu ei ole mingi juhusliku kokkuleppega. Pigem leppisid vanem ja noorem vend lõpuks ära. See aga, kuidas uuel vanal erakonnal poliitikas minema võiks hakata, jäägu valijate otsustada.
