On keegi kunagi näinud või kuulnud, et mõni loom teist lõbu pärast piinaks? Kui lihasööja neljajalgne endast nõrgema maha murrab, siis selleks, et teda süües ise ellu jääda. Ja mingil juhul ei pure ta teist looma õelusest vigaseks, et teda piinlema ja surma ootama jätta. Aga nii teeb inimene, kes ennast looduse kuningaks peab. Ja seda loomulikult mitte mingist vajadusest, vaid julmusest, hoolimatusest, ükskõiksusest.
Möödunud nädalal leidsid Tabivere valla töötajad maantee ääres parklat koristades prügikonteinerist koerakese, keda oli puua üritatud ning tema surma ära ootamata kotiga konteinerisse visatud. Leidjad lootsid mõnelt asjatundjalt abi saada, kes oskaks otsustada, kui palju loom viga on saanud. Kuid sellegagi tekkis raskusi. Abi saadi lõpuks sellelt, kellel süda õige koha peal, mitte sellelt, kes ka tööd tunneb ja kel hetkel rohkem aega olnuks. Ühiskonnas on palju kehtestatud seadusi, kuid mõnikord tuleb südameseadused paberil olevatest kõrgemaks seada. Tartu Kodutute Loomade Varjupaigast tuldi loomale järele ja viidi enda juurde, kui lähemalt abi ei saadud. Asutuse perenaine Mairi Peiponen tunnistas, et nemadki ei saa sageli seadusest kinni pidada, sest loomadest on hale. Kuigi nende hoolealusteks ametlikult vaid kassid-koerad, tuli neil näiteks talvel külmunud jalgadega tuvile halastussüst teha, kui inimene tänavalt leitud linnu nende juurde tõi ja pisarsilmi abi palus. Õnneks on meie hulgas palju selliseid, kellele võõras valu, ka võõra väeti neljajalgse valu, ükskõik pole. Ja õnneks jäävad nende varju ametnikuhinged, kellele seadusest kinnipidamine kõige mugavam.
