Et Soome firma Saarioinen lõpetas Eestist marjade kokkuostmise, tuleb enamiku marjakasvatajate hinnangul kasvatused kas asfalteerida või istandusi tublisti kokku tõmmata.
Lisaks maasikakasvatajatele on oma saagist lahtisaamisega püsti hädas ka vaarikakasvatajad. Kokkuostjad pakuvad üsna madalat hinda, sest nad tunnetavad oma võimu tootjate üle. Ja vähemalt 10 krooni kilogrammi pealt peavad nemad juba endale taskusse panema, sest alla selle n-ö ugrimugri kasumi pole mõtet ju lillegi liigutada.
Aga pealinna suuremates kauplustes ja turgudel näiteks pole kodumaisest vaarikast jälgegi. Valitseb enamasti Poola kaup, mis pole kahjuks enam kuigi värske.
Ühelt poolt nagu oleks ostjaid, teisalt aga pole kaupa. Vaarikas rikneb kergesti, seetõttu tuleks need marjad üsna kiiresti tarbijateni toimetada. Õieti on teinud need marjakasvatajad, kes on suutnud investeerida külmutusvõimalustesse. Endel Sööt on teadaolevalt ainsana Jõgevamaal ehitanud marjade jahutamisruumi, mis tagab marjade hea säilimise kuni kokkuostu ja tarbijani jõudmiseni. Külmaruum ehitati nädalaga valmis.
Alalhoidlikkus sunnib tootjaid otsustama pikaajaliste lepingute sõlmimine kasuks, kuigi nad saavad aru, et see pole just kõige mõistlikum turustamisviis. Olukord marjaturul muutub kiiresti ja võib tekkida uusi paremaid koostööpartnereid. Samas võib parima otsingul saak ka kätte jääda.
Marjakasvatajatel nagu ka teistel põllumajandustootjatel on saagile turu leidmine muutunud keeruliseks. Võib olla aitaks ühine turustusorganisatsioon või müügifirma?