Kuigi Eesti Vabariik loeb ennast 89 aastaseks, pole meil pikki ja katkematuid piirivalvetraditsioone. Pool selllest ajast pole olnud õigeid piiregi.
Ajaloost on teada, et Eesti Vabariigi algusaastatel hindas rahvas oma piirivalve tööd väga k?rgelt. 1923-1939 ehitati piirivalvurite tarvis 41 kordonihoonet ja kümneid kõrvalhooneid: saunu, keldreid, vankri- ja puukuure, töökodasid ning laskeradu. Kordonite juurde istutati viljapuid ja ilupõõsaid, rajati muruplatse ning puukoole.
Piirivalve 10. aastapäeval annetas Eesti Maakonnavalitsuste Liit piirivalvele kauni lipu, mille ühel pool oli riigivapp, teisel küljel maakondade vapid ja piirivalve embleem ? piiritulp, mida kaitseb mõõka hoidev väljasirutatud tiibadega kotkas.
Omedu kordonis teeninud piirivalvur Eduard Seren kuulus 1935. aastal Rooma maailmameistrivõistlustel Eesti meeskonda väikepüssi harjutuses, kus ta püstitas maailmarekordi.
Iseseisva Eesti piirivalve tegevuse katkestas N?ukogude okupatsioon. Idapiiri rajatised hävitati, piiriehitised tehti maatasa. Juunis 1940 kaitsesid Eesti piiri Tallinna, Lääne, Petseri, Peipsi ja Narva jaoskonnad kokku 164 kordoni ja postiga 1100 piirivalvuri osav?tul, kes teadsid, et kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahvas, kaob rahva vabadus.
Nurgakivi panek Mustvee piirivalvekordonile on seega oluline sündmus mitte ainult Mustvee linna ja Jõgevamaa jaoks. Sellel on ka vaieldamatult suur üleriigiline kaal, sest idapiir peab olema hästi kaitstud.
Kui Eesti peagi Schengeni õigusruumiga liitub, kaovad ära meie põhja-, lääne- ja lõunapiir, ent idapiir jääb igavesti ja seetõttu tuleb panustada just Kirde ja Kagu piirivalvepiirkondadesse. Idapiir vajab mitte üksnes euroraha, vaid ka parimaid piirvalvureid, sest töö Eesti-Vene piiril tähendab alati midagi sootuks muud kui näiteks Eesti-Läti piiril.