Aastaring hakkab täis saama, juba homme õhtul võime mardisante oodata. Ilm on leebe olnud, üksikuid krõbedamaid külmaöid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja lundki on sadanud vaid korra. Varakult saabuv pimedus tuletab siiski meelde, et jõulud on lähedal ja õhtuti võiks hubasuse loomiseks juba küünla süüdata.
Õnneks on paaril viimasel aastal saanud otsa see mood, mis vahepeal võimust võttis. Nimelt kippusid meil esimestel vabaduseaastatel jõulud mardipäevast ette jõudma: poed ja muud avalikud paigad riputati juba oktoobri viimastel päevadel jõuluvidinaid täis. Isegi vaene jõuluvana oli mõnel pool juba aegsasti ukse alla koogutama pandud. Oli lausa mure, et vaene mardisant võib õhtul pimedas päkapiku jalust maha joosta?
Varem olnud kombeks, et Mardi-isaga tuli kaasa ka Kadri-ema. Kui aga kadripäev kätte jõudis, siis Mart enam santima ei tulnud: kadrisandid ütlesid, et Mart kadus paari nädala eest ära.
Mart olnud vanasti viljaõnne toojaks, sügisese lõikusanni vastuvõtjaks. Viljaõnne on meil kõigi ka praegusel ajal tarvis: kui ei ole suurt põldu, siis on potipõllundus. Ja kui sedagi ei ole, siis mõni lill kasvab ikka aknalaual. Ja kust me muidu süüa saaksime, kui viljaõnne poleks.
Meie esivanemad tegidki mardiõhtuks rohkem ja paremat süüa, et santidelegi anda oleks.
Söögiga on nüüd küll nii, et selle puudust praegu pole, väikesed tahmaste nägudega külalised loodavad rohkem maiustusi saada. Ja karta on, et sellel õunasügisel ei ole just eriti populaarne vaid selle kraamiga sandikotte täita.
Varume siis kommid-pähklid-präänikud aegsasti valmis ja olgu meil kannatust ära kuulata ka hommeõhtuste martide laulud, salmid ja mõistatused, ehkki need enamasti aastast aastasse korduma kipuvad.
Ja ärme paneme seda ühte õhtut treppidest jooksmist ja pori sissetassimist ka pahaks. Rõõmustame parem selle üle, et kui mardipäevaks lund pole, tuleb see enamasti kadripäevaks. Vanarahvas on aga tähele pannud, et kui kadripäeval maa valge, on enamasti lumised ka jõulud.
