Eestis ei ole enam ammu juttu tööpuudusest, pigem kannatame tõsise tööjõupuuduse all. Töötute ja tööotsijate arv aina kahaneb, seda põhjustab kiire majanduskasv ja uute ettevõtete rohkus. Samuti on reaalsus see, et väga paljud eestlased lahkuvad tööle Euroopa Liidu riikidesse.
Kahtlemata selles, et enamus neist, kes otsib tööd läbi tööturuameti, omab tõsiseid kavatsusi, tuleb tunnistada sedagi, et paralleelselt on välja kujunenud ka teatud seltskond kodanikke, kellele töötus ja tööotsijaks olemine on kujunenud lihtsalt elustiiliks.
Elame ajal, mil korralikku töömeest on väga raske leida. Isegi raha pole sageli enam see, mis inimese tööle paneks, sest sama raha võib ju kätte saada ka teisiti, kui vaid osata sobivaid pabereid esitada ja bürokraatia vahel andekalt laveerida.
Kuigi eriti suveperioodil otsitakse sageli ka hooajatöölisi, on paljud tööpakkumised ikkagi need, kus otsitakse alalist tööjõudu. Sageli jätkab tööotsija tööle minemise asemel töö otsimist, sest ikka ja jälle saab probleemiks palk, mis pole alati nii kõrge, kui töötu sooviks.
Kuigi eestlastest töölistega on lood nii kehvad, ei oleks massiline võõrtööjõu sisse voolamine meile mingi lahendus. Kaugest kultuurist tulnud või ilma igasuguse traditsiooni ja kultuurita seltskond poleks ammugi see, kellega nõudlik eestlasest peremees rahule jääks.
Sellel taustal, kus töökasvatus on peaaegu olematu, mõjub lausa ohtlikuna olukord, et seadus ei luba alla 13-aastastel töötada. Tööharjumus ei pruugi nii kasvades hiljem enam tekkidagi ja seega kasvatame ise üles nn ühepäevaperemehi, kes soovivad tulevikus vaid enam ja enam tarbida, kuid ei ole nõus ega suudagi enam ise otsustada ja vastutada.
Müüt eestlase töökusest on jäänud meist kaugele maha. Vooremaa arvates peaks seda järjekindlalt ja tasapisi taaslooma, kui me ei taha oma lastele kohvipruune peremehi saada. Taaslooma mitte müüti, vaid töökust ennast, pidades seejuures silmas, et ainult mõtestatud tööst on tulu ja niisama tühja sahmerdada pole mõtet.
