Ants Paju on alati natuke hull mees olnud ? kelle meelest positiivses, kelle meelest negatiivses mõttes. Kes peale tema tuleks selle peale, et rajada kolhoosi keskuseasula tühermaale park. Ja mitte lihtsalt park, vaid omamoodi hingepaik, kus võib kõnelda igat masti vaimusuurustega, minnes nende poolt või nende mälestuseks istutatud puude juurde. Ammugi ei tuleks keegi peale Paju selle peale, et vedada sellesse parki kohale Soomemaalt pärit graniidirahnud ja Lustivere sepa Jaak Krivini maatükilt pärit põllukivilahmakad ning kutsuda kokku mitme maa kujurid, et nad neist skulptuurid tahuksid.
Päris hull idee oli aga loota kogu selle kolossaalse ettevõtmise rahastamisel annetustele. Paju lootis. Ning sai raha kokkukogumisega ka hakkama. Kui palju selleks aega, hingejõudu ja närvirakke kulus, teab ainult tema ise. Aga ta on alati osanud ära tunda aatelisi inimesi. Ning seda aatelisust, kui vaja, ka inimestes äratada. Festivalil osalenud kujurid said küll ka rahalise tasu, ent pigem tulid nemadki Põltsamaale missoonitundest. Ning said haruldase koostöökogemuse osaliseks.
Asi, millest nüüd enam justkui mõtet rääkida poleks, aga tegelikult Ants Pajul ikka veel natuke hinges närib, on see, kuidas Põltsamaa linnavalitsus esialgu graniitskulptuuri festivali suhtus. Festivali jaoks oli nimelt tarvis avaliku ürituse läbiviimise luba. Linnavalitsus menetles sihtasutuse Põltsamaa Sõpruse Park loataotlust Paju sõnul neljal istungil, enne kui luba lõpuks anti ? ja siis ka mitte sihtasutusele, vaid Pajule kui eraisikule. Paju järeldab sellest, et linnavalitsust vaevasid festivali väärtuse ja korraldajate suutlikkuse osas väga suured kõhklused. Kõhklejad, kes üksnes ohte näevad, on tema silmis aga ideede surmajad. Pajul oma tõde, kõhklejatel oma: küllap on neilgi oma käitumisele kaalukad põhjendused.
Eile, taasiseseisvumispäeval vabastati kaheksa graniittaiest, mis lepingu alusel autoritega jäävad sihtasutuse Põltsamaa Sõpruse Park hallata ja omandisse, Eesti lipu värvi kangastest ja Põltsamaa kirikuõpetaja Arho Tuhkru andis neile oma õnnistuse. Hinnagu annab neile aga rahvas, kes kas võtab nad aja jooksul omaks või ei võta.
