Tänase Vooremaa arvamusküljel vaatleb Eesti Euroopa Liikumise juhataja Ulrika Hurt ajaloolisi vastasseise integratsiooni edasiviijatena. Ta näeb Euroopa viimase poolsajandi arengu erilisust laiaulatuslikus kokkuleppes, et mitu tõde võivad eksisteerida kõrvuti.
Euroopa koosneb rahvusriikidest, kus pealtnäha igaühel on oma tõde ja õigus, igal riigil on ka oma sisepoliitilised pinged ja vastuolud ning võõrale õuele oma tõde kuulutama minna pole kuigi mõttekas.
Selliseid teemasid nagu nn vähemuste diskrimineerimine Eestis ja Lätis leidub igas teiseski Euroopa Liidu liikmesriigis ja enamasti on kõik rahvusparlamendid ametis oma koduste teemadega ning see, mida näiteks Venemaa arvab meist või kuidas ta reageerib meie sammudele, on esmalt meie kodune mure, mida meil endil pole küll mõtet rahvusvaheliselt üle võimendada.
Olgu Euroopa toimimise aluseks pealegi vastuolude teadvustamine ning nende ühine leevendamine, kuid selle juures tuleb meeles pidada, et rahumeelne ja edasiviiv käitumine ning ühiseid arenguid soodustav mõtteviis ja koostöö ka väljaspoole Euroopa Liitu jäävate riikide ning organisatsioonidega saab edukalt toimida vaid siis, kui me jääme järjekindlaks ega tee väljaspoole mõttetuid järeleandmisi ning lähtume tõepoolest õilsast euroopalikust printsiibist ? üks kõigi, kõik ühe eest.
Eesti võib uhke olla, et üks meie saadikutest on kutsunud Euroopa komisjoni üles seisma aktiivsemalt Euroopa Liidu solidaarsuse eest: “Euroopa Liit käsitab liig sageli Venemaa suhteid EL liikmesriikidega kahepoolsetena. Liidu sõnum Moskvale peab olema: avaldades poliitilist või majanduslikku survet ühele liikmesriigile, saab sellest probleem terve Euroopa jaoks. See paneks meie partnereid oma poliitikat muutma,” kinnitas Kelam.
Kas just viimase poolsajandi jooksul Euroopas toimunut saab eriliseks arenguks pidada, on iseasi. Euroopa Liit on ikkagi esmalt majandusühendus, kuid näiteks kultuurilises mõttes tundub õhtumaa pigem puhkeseisundis viibivat.
Ei saa ka päriselt nõustuda väitega, nagu kehtiksid tänapäeva Euroopas mitu tõde korraga, sest näiteks holokausti küsimuses ei tule ametlikus kõnepruugis ju teatavasti küll mingit mitut tõde kõne allagi.
Võib-olla annab järgnev poolsajand siinkohal uut mõtteainet, pannes Euroopa taas tõeliselt proovile, sest sisulised vastuolud pole tõesti kuhugi kadunud ja praegune näiliselt stabiilne ja rahulik areng ei taga Euroopa põlisrahvuste püsimajäämist pikas perspektiivis.
