Tänasest Vooremaast saame me teada, et kitsed-põdrad elavad Elistveres praegu just sellelsamal kohal, kus 16. sajandil oli Elistvere mõisa hirveaed. Karu aga elab mõisaaegsete kasvuhoonete kohal, mille lähedal samuti tol ajal karu peeti.
Tõele au andes on kunagine mõisapark ju viimase kümne aastaga tundmatuseni muutunud ja ainult paremuse poole. Tänasel entusiastlikul Elistvere loomapargi rahval on oma optimismi ja positiivsete mõtete poolest palju ühist Voore krattidega. Midagi on tehtud sisuliselt eimillestki ning mis peamine ? rõõmu jätkub sellest paljudele lastele.
Arvestades seda, et mitte keegi praegustest inimestest pole ju ometi kuidagi vastutav kunagiste mõisarüüstamiste eest ja teades, et ajalugu isegi hea tahtmise juures tagasi pöörata ei saa, on Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni seisukoht Elistvere loomapargi suhtes liialt jäik ja sealsed ametnikud võiksid lõpuks ometi mõista, et kunagist, ent praeguseks juba olematut mõisahoonet pole enam võimalik kaitsta.
Omamoodi tragikoomiline on kevadel jõustunud otsus, mille järgi park enam leitud vigastatud loomi vastu võtta ei tohi. Selle asemel võiksid ametnikud hoopis sellest aru saada, et loomapark ise vajab Eesti riigi toetust, et pole ju sugugi tähtsusetu, et mõisa valitsejamaja varemed on juba puhastatud ja konserveeritud, et võsaraiumisega on päästetud see vähene, mis veel pargi kunagist suursugusust meenutab ning et kunagist pargiaasa meenutab nüüd tohutu lillepeenar.
Tasub meeldetuletamist, et seadused ja eeskirjad on ikka tehtud inimeste jaoks ja mitte vastupidi. Ning oleks tore, kui võidaks terve mõistus, kui Eestis oleks aina vähem võssa kasvanud mõisaparke ja et mitte keegi ei tassiks enam olmeprahti kunagistele pargialleedele. Oleks tõesti tore, kui inimesed mõtleksid loomade peale mitte ainult ühel päeval aastas, vaid suhtuksid kogu loodusesse võimalikult loomulikult. Isegi 21. sajandil ei pea inimesed ju sugugi masinateks muutuma, vaid ka tänapäeval on oluline mõista, et nii loomad kui taimed on elusolendid.
