Pühapäeval tähistame emakeelepäeva. Millal siis veel, kui mitte emakeelepäeva eel on just paslik meelde tuletada, et meie kallis eesti keel vajab kaitset. Osa lugejaid tunnistab selle mõtte kindlasti jaburaks, teine osa jälle valutab emakeele pärast südant.
Ideid, et ülikooliharidus võiks Eestis tervenisti inglisekeelne olla, on juba ammu välja käidud. Küllap oleks osa vanemaid väga õnnelikud, kui nende võsukesed juba gümnaasiumis inglisekeelset haridust saaksid. Eks ikka sellepärast, et elus paremini edasi jõuda. Tegelikkuses on see võimalus nüüd Tallinnas isegi olemas, ainult et hirmkalli raha eest muidugi.
Eesti keele tunde polevat nagunii vaja ja eesti kirjandust ei viitsivat keegi lugeda, kurdavad emakeele õpetajad. Osa tõepoolest ei viitsi ja osa lapsi ei taha arvuti- ja teleriajastul üldse nina juturaamatusse panna. Sellepärast nad ei salvesta teksti, vaid “seivivad” ega lisa oma referaati manusena, vaid “attachina”jne.
Nõukogude ajast on meie keelde jäänud suur hulk russisme, mida paljud enam väärastunud väljenditeks ei peagi. Kui ajaleheloost tuleb välja, et “leidsid aset kohtumised” vms, tahaks kõigepealt pahandada ajakirjanikuga ja seejärel siunata ka toimetajat. Oma igapäevases keeles me ju ometi taolisi väljendeid ei kasuta? Või kasutame?
Tuleb välja, et eesti keele kasutajate arvust ei sõltugi keele püsimajäämine. Bengali keele kasutajaid on umbes 80 miljonit, aga eesti keele positsioon 1. maist Euroopa Liidu ühe ametliku keelena on palju parem. Euroopa Liidult saame head tuge, sest selle ametliku keele staatus tagab kasutusvajaduse ja loob uusi töökohti. Hea on näha Eestis elavaid muulasi, kes eesti keele hästi ära õppinud, suhtlevad vabalt ning suudavad end ka kirjalikult väljendada.
