Koolipiimatoetus pole mõeldud õpilaste piimatoodete juurest eemale peletamiseks, vaid piimatoodete populariseerimiseks. Eesmärk võib olla kuitahes üllas, kuid tobedad reeglid rikuvad selle ära.
Nimelt käivitub 1. oktoobrist uus koolipiimatoetuse saamise kord. Selle järgi saavad tasuta piima, hapupiima või maitsestamata jogurtit koolilõunale lisaks kõik õpilased kuni 12. klassini, kuid lasteasutused või omavalitsused peavad nimetatud toiduained kõigepealt ise välja ostma. Rõõmu ei tee õpilastele ka teine uuendus: tasuta ei saa enam keefiri ega maitsestatud jogurtit, see on Euroopa Liidu kehtestatud nõue.
Uudis, et kõigepealt tuleb piimatooted ise välja osta, tuli nagu välk selgest taevast, sest eelarve alusel elavatel asutustel tuleb III kvartalis kiiresti leida kümneid või isegi sadu tuhandeid kroone, mida aga eelarves ei ole. Tänavu kulutatud raha makstakse tagasi peaaegu poole aasta pärast, see on ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 30. aprillini 2005. Tasuta jagatavate piimasaaduste ostmiseks kulutatud raha tuleb nii Euroopa Liidult kui ka Eesti riigilt.
Loomulikult on igal koolil või omavalitsusel õigus koolipiimatoetusest lihtsalt loobuda. See on kõige kergema vastupanu teed minek. Teisalt on jälle lastele piimatooteid hädasti vaja. Kui piima ära ei jooda, siis tuleb osa sellest paratamatult loomatoiduks saata. Raiskamine ei süvenda kindlasti lastes austust toidu vastu.
Mida siis teha? Osta moosi ja segada see maitsestamata jogurtile ise sisse? Elagu mäkerdamine! Köögitädid peavad veel ühe lisakohustuse võtma.
Eesti valitsusel oleks aeg selg sirgeks lüüa ja kompenseerida just neid piimatooteid, mida lapsed armastavad. Sest igas riigis armastatakse paraku isemoodi piimatooteid ja nii jääb ilmselt ka tulevikus.