Juhtkiri: Elagem keskkonda väärtustades

Alanud looduskaitsekuu keskendub põlispuudele ning kannab ühtlasi veelgi laiemat pealkirja “Puud rahva meeles ja keeles?. Oleme kindlasti palju kuulnud räägitavat, et eestlastele on puud, liiati siis veel põlispuud, pühad ja erilise tähendusega, me eeldame, et see suhtumine on meil lihtsalt veres ja juba emapiimaga kaasa saadud.

Osaliselt see ju peabki paika, rääkimata sellest, et kindlasti on reaalsed puud avaldanud mõju neile lastele, kelle koolimajad asuvad vanades mõisaparkides või kellel on olnud õnn maal sündida-kasvada.

Mida aga teab puudest keskmine linnalaps ja kui palju on Eestis neid noori kodanikke, kes enam peale linnatänavate, paneelmajade ja kaubanduskeskuste mingit muud elukeskkonda ettegi ei kujuta? Neid, kes internetiühendusest ilmajäetuna ja loodusesse, puude keskele sattununa üsna kiiresti hoopis paanikahoo saaksid?

Jõgevamaal ilmselt niisuguseid inimesi ei ela, kuid eestluse alustalasid, muu hulgas ka seda, mida alanud looduskaitsekuu ametliku avamise puhul kaunisõnaliselt on rääkinud keskkonnaminister Jaanus Tammkivi, et Eestimaal elavate inimeste side puudega on läbi aegade olnud väga tugev ja et see side kestab tänapäevani ja et puud on aidanud meid kestma jääda ? seda ja paljusid muid elementaarseid tõdesid tuleks lastele õpetada koolis. Just täpselt nii, nagu kunagi õpetati kümmet käsku.

Nagu normaalne lapsevanem ei luba väikesel lapsel trammi alla joosta, vaid keelab selle lihtsalt ära, nii peaks ka riik edaspidi oma hariduspoliitika armastava südamega ning tulevikku suunatud pilguga üle vaatama, mitte küsides vaid lastelt endilt, mida nad tahavad ja mis on huvitav. Eesti kool peaks meie lastele andma mitte ainult arvutamisoskuse, vaid peaks õppeasutuse kõrval olema suures osas ka kasvatusasutus.

Kool peaks inimesele andma väärtushinnangud ja inimsuse põhialused. Mitte ainult ülbe õiguse riigilt midagi nõuda, vaid eelkõige oskuse mõista, kus me elame. Lõhkuda on alati lihtsam kui ehitada. Kasvatada loodussõbralikku ja keskkonda säästvat eluhoiuakut on tõeliselt tänuväärne, kuid vaevanõudev ja pikk protsess. Vooremaa kutsub kõiki üles seda tegema mitte mingi kampaania korras, vaid lihtsalt ? elades niisugust elu, mis ei seisne kõikide moehaigustega kaasajooksmises, vaid väärtustades meie oma traditsioone. 

blog comments powered by Disqus