Hurrraaa!!! Jeeee!!! Hõisssaaa!!!
Meie Kristina ja Andruse olümpiakullad on tõesti midagi nii vägevat, et pole põhjust oma tundeid peita. Need hetked lähevad ajalukku, need emotsioonid jäävad meiega ka siis, kui taas argiaskeldustes ekseldes tuju kõikuma kipub.
Eesti sini-must-valged lipud lehvisid neljapäeval ja reedel ka telepildis nii võimsalt, et suur osa maailmast ei saanud seda nägemata jätta. Hetkeks tõusis Eesti oma kolme kuldmedaliga medaliriikide arvestuses viiendale kohale, ettepoole jäid vaid USA, Saksamaa, Venemaa ja Austria. Samal hetkel oldi murdmaasuusatamises koguni Torino olümpiamängude edukaim riik! Mõelgem Rootsile, Norrale, Soomele?
Need on Eesti jaoks tõeliselt suured päevad. Sport annab ka väikerahvastele võimaluse endast rääkima panna, ja kuidas veel.
Edu Torinos loodeti, aga ega nii suurt eriti usutud. Delfi internetiportaali olümpiaküsitluses arvas 22 protsenti vastajaist, et Eesti jääb medalita, 23 protsenti pakkus ühte, 27 protsenti kahte ning 19 protsenti kolme medalit. Kuid 9 protsenti erilisi optimiste arvas, et medaleid tuleb rohkem kui kolm. Ja võimalust ju veel on.
Andrus Veerpalule ennustas kulda 39 protsenti, ent tema medalita jäämist pakkus 46 protsenti. Aga kuld tuli, kusjuures Andrus on üldse läbi ajaloo esimene, kes 15 kilomeetris on oma olümpiavõitu kaitsta suutnud.
Kõik see on kaunis sissejuhatus vabariigi sünnipäeva eelsele nädalale. Kindlasti leiavad meie olümpiasangarid tunnustust ja eeskujuks toomist enamikus pidupäevakõnedes, mis sellel nädalal Eesti erinevates paikades maha peetakse. Aga samas lootkem, et sport ei jää ainsaks, millega Eesti endast maailma mastaabis kõnelema suudab panna. Meil on, meil peab olema veel midagi varuks, et oma vaimu vägevust näidata.
Neil päevil võib tõepoolest öelda, et eestlane olla on uhke ja hää. Püüdkem siis endastki anda kõik, et seda ülevat tunnet tunda ka siis, kui pidu läbi ning argipäev kõikide meie võitlusi ja vastupidavust, hoolivust ja armastust vajab.
