Tuhanded inimesed kogunesid üleeile Leedus ja Lätis, et toetada Eestit. Vaadates telekaadreid sündmustest Vilniuses katedraali väljakul ja Riias Toomlaptsil, kus tuhanded inimesed vihmas seisid ja laulsid, tundus meeleolu olevat tõesti samasugune nagu 18 aastat tagasi Balti ketis.
Kohale oli tulnud sisuliselt kogu rahvas, sest kuigi asi sai alguse leedu üliõpilasorganisatsioonide ja internetiportaali delfi.lt üleskutsest, järgisid seda lõpuks nii noored kui vanad.
Kui Leedus olid kohal kõrged ametiisikud eesotsas Vabariigi peaministri Gediminas Kirkilasega ja toetusavaldus Eestile sai tehtud riiklikul tasemel, siis Lätis tegid sama opositsioonipoliitikud. Nad kinnitasid meile oma lojaalsust, sest lätlaste ja leedulaste arvates tuleb osata raskel hetkel kokku hoida.
Meil eestlastena tuleb nüüd küll iseendalt küsida, kas meiegi oskame kokku hoida. Kas me toetaksime Lätit ja Leedut vajadusel samamoodi või piiluksime pigem silmanurgast hoopis põhja poole, kinnitades endale lõpmatuseni, et meie oleme põhjamaa?
Oli küll ilmselge, et Tallinnas ja Harjumaal ei saanud seekord kogunemisekeelu tõttu ja täiesti arusaadavatel objektiivsetel põhjustel praegu rahvakogunemisi korraldada, kuid see, et Eesti Üliõpilasliit ei soovinud mitte midagi korraldada Lõuna-Eestis, kasvõi riigipiiril, ja oma boikoteeriva suhtumisega sisuliselt meie lõunanaabritesse üleolevat suhtumist näitas, on kahetsusväärne.
Vooremaa ei tea, kes oleks pidanud asja Eesti poolse organiseerimise enda kanda võtma, kui meie tudengid seda teha ei tahtnud. Kindlasti oleks see pidanud olema rahvaalgatus ja suunatud mitte kellegi vastu, vaid tõestama, et ka Eesti soovib hoida teiste Balti riikidega kokku. Eestlased oleksid Lõuna-Eestis pool tundi koos olles saanud toetada nii Balti ühtsuse ideed kui ka avaldada toetust meie enda valitsusele. Praegu jäi aga küll mulje, et Eesti on Balti keti nõrgim lüli mitte üksnes otseses ja hetkelises tähenduses, vaid ka sisuliselt.
