Veel kaks päeva askeldamist ja 2004 ongi läinud. Siis pauguvad sampusekorgid, paar päeva saab hinge tõmmata ning kõik läheb jälle vanaviisi edasi! Aina kiirustades. Stopp! Äkki me siiski õppisime sellelt aastalt midagi olulist?
Aasta iseenesest oli ju väga tähtis – ühinemine Euroopa Liiduga, NATO liikmeks saamine. Siis Europarlamendi valimised. Euroopa Komisjoni ja Europarlamendi töölehakkamine, eurovolinik Siim Kallase edu Brüsselis. Valimised suurriikides ? USAs, Venemaal, Hispaanias ja Ukrainas. Eesti muretses koos ülejäänud maailmaga terrorismiaktide pärast Madridis, Beslanis, Egiptuses. Iraagis toimuv puudutas sel aastal meid oluliselt rohkem seoses Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeeri hukkumisega.
Maailm on meie jaoks oluliselt avardunud. Samas oleme oma majandusega üks osa tervikust ja tunneme naftahinna olulist tõusu, suhkrukilo tuntavat kallinemist.
Üliodavat raha on meile tänavu uksest ja aknast sisse topitud. Kas meil on ikka vaja neid meeletuid kohustusi panga ees? Kas pool eluaega ikka tasub orjata uhke maja nimel? Aga väga paljudel meie hulgast oli tõepoolest esimene võimalus soetada endale oma kodu, mis sellest, et nõuka-aegses paneelmajas.
Veel täna-homme tehakse kõikjal kokkuvõtteid senisest tööst. Tööd rabama oleme olnud tublid. Kas ka puhkama ja sportima? Miks rassida basseinis või suusarajal, kui mugavam on kodus soojas toas telekat vaadata? Kõik algab suhtumisest ja kodused suhtumised tulevad ka lastega kaasa. Paraku.
Lahkuv aasta andis meile palju mõtlemisainet, võib-olla suudame nende viimaste päevade jooksul veel oma tegemistes, eesmärkides ja uutes plaanides korrektiive teha või mõned põhimõttelised asjad enda jaoks selgeks mõelda.
Head vana aasta lõppu, õnne ja edu uuel aastal!
