Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Nii ütleme, kui keegi meenutab mingit ammu selgeksräägitud ja seepärast tüütuks muutunud väikest ja tuleviku suhtes tähtsusetut seika.
Teine asi on ajalooga. Läbiuurimata valdkondade ja perioodide kõrval on ka palju selgekstehtut, mida ikka ja jälle üle räägime, et mõtestada olevikku ning püüda ette näha tõenäolisi tulevikuvariante.
Seega pole ajalugu pelgalt vanade asjade teadmine. Oluline on just seos tänapäevaga ja siin on ajalugu meile valikute ja otsuste tegemisel tõhusaks abimeheks. Ajalugu on nagu omamoodi tüür, mis aitab meil elumere lainetes (et mitte öelda: tormides) õiget suunda hoida.
Ehkki iga põlvkond kirjutab ajaloo läbi oma vaatevinklist, tugineb iga selline abstraktne läbikirjutus tugineb ikkagi kestvatele püsiväärtustele. Ükski puu ei kasva juurteta.
Neid juuri näeme muuseumides. Muuseum on asutus, mis kogub, uurib ja säilitab kultuuriväärtusega asju ning korraldab nende üldsusele vahendamist teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel, sätestab seadus. Tegemist pole sisutu vanakraamilaoga.
Lisaks neile, mis riigi silmis muuseumi mõõdu välja annavad, on ka Jõgevamaal mitmeid väiksemaid kohalikke muuseume ja muuseumitubasid, mis asutatud ja tegutsevad aktiivsete inimeste omaalgatuslikus korras. Nende väärtus pole sugugi väiksem kui n-ö päris-muuseumidel, paikkonna kultuuriloo kontekstis hoopis mõõtmatult suurem.
Eilselt päevast algab tänane ja tänasest homne. Mõnigi kord tabame end mõttelt: kahju, et ei teadnud seda või teist teavet või asja alles hoida, vaat? kus nüüd oleks see väärtuslik. Sestap on väga tänuväärne tegevus lähiajaloo oskuslik ja perspektiivitundlik jäädvustamine: vajalikud materjalid on meil täna käeulatuses, homme enam mitte.
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Paljud peavad ütlust vanasõnaks, ilmselt sügava ja kõikehõlmava mõtte pärast. Tegelikult pärineb see ütlus Eesti kuulsaimalt poeedilt Juhan Liivilt.
