Peipsi-äärse Sassukvere küla sümbolina oldi veel aasta tagasi harjunud nägema kaugelt silma hakkavat tuuleveskit. See oli seisnud seal põlvkondade vältel. Üheksateistkümnendal sajandil Laiuselt ära toodud veski hakkas elama oma elu. Vilja jahvatati seal omal ajal ümberkaudsete külade rahvalegi. Kolhooside aeg jättis veski saatuse hooleks. Mis kasutult seisab, see teatavasti laguneb või kantakse laiali.
Õnneks ei suutnud omaaegsete meistrite tööd päriselt hävitada ei aeg ega inimesed. Taas omanikuks saanud pere ei suutnud allesjäänule enam otstarvet leida, aga ometi oli mitme põlve elu sümbolit niimoodi raske vaadata. Õnnelik juhus ja noorte inimeste uljad ideed tõid uue lahenduse.
Tänu sellele võeti käsile esialgu paljudele uskumatu tunduv ettevõtmine. Vanade meistrite töö võeti veel üks kord üksipulgi lahti, et see siis sadade kilomeetrite kaugusel Tallinnas uuesti kokku panna. Alguses kavatseti sellest pealinnas kokku panna kohvik-muuseum juba sama aasta sügiseks, siis aasta lõpuks. Nüüd, mõne päeva eest, avati uhkelt Veski Kõrts, suur ja ühtne söögi- ja peokoht, millist teist Eestimaal ilmselt ei ole.
Kõigest tähtsam on hoopis see, et üks tänapäevane firma võttis kätte ja tegi investeeringu selle nimel, et ühendada vana ja uus, päästes sellega ühtlasi hävingust ühe väikese osa Eestimaast. Tegelikult polegi see nii väike osa ühti, kui mõelda aegade sidemele keset hoogsat edasiminekut Euroopasse. Ilmselt jääb niimoodi alles midagi tõeliselt meile ainuomast, mida järele teha pole võimalik. Sellisel kujul on mõnelgi asjal ja nähtusel tõepoolest oluline osa täita.
