Põhjamaa ilusaim aeg on kätte jõudnud, selles vist ei kahtle keegi. Kõike on äkki kuidagi palju ? linnulaulu, rohelust, lõhnu. Kui oleks võimalik, koguks tagavaraks sooja külmadeks talveilmadeks, valgust tumedateks sügisõhtuteks, jätaks rõõmsat linnuvidinat, lopsakat rohelust ja lillelõhna lausa igaks päevaks läbi aasta. Aga näe, kohe kuidagi ei saa. Ja kes teab, võib-olla polekski niimoodi hea ? siis saaks kõik ilus kuidagi harilikuks ja poleks ka midagi oodata. Seepärast tahakski praegu vahel kangesti “Kevade” Arno moodi õhata kodust, lilledest, heinamaast ja päikesepaistest ning jätta argiasjad kus see ja teine. Kui väga tahta, siis aeg-ajalt see ehk õnnestub ? olla iseenda ja kevade päralt. Ent praegusesse aega jäävad enamasti ka aasta ilusaimad sündmused.
Täna peetakse Põltsamaa lauluväljakul maakonna laulu- ja tantsupidu, mis kannab nime “Üksteist peab hoidma?. Kaasa teeb üle 1600 laulja, tantsija ja pillimängija. Põltsamaa linn on ehtes ja rõõmsalt elevil rahvast täis, kes mingiteks hetkedeks tunneb üht ja sama helget tunnet kas siis kaasategijana või pealtvaatajana, aga osasaajana milleski kaunis igatahes.
Eile oli lastekaitsepäev ja algklasside plikadel-põnnidel algas vaba põli. Lastekaitsepäeva puhul kutsuti lapsi trallitama ja pidutsema, püüti täiskasvanutele väikeste inimeste olemasolu võimalikult rohkem meelde tuletada. Jätkuks meil kõigil ikka lapsemeelsust, tahtmist märgata ja loomulik olla, oleksid ilmas asjad kindlasti paremini paigas. Rein Agur on kunagi märkinud, et inimene kaotab sageli lapsepõlvest lahkudes liialt palju. Või nagu öeldi eilehommikuses televisioonisaates: kui suureks saades oled unustanud, milline on liivakoogi maitse, oled väga palju kaotanud.
