Kui nn suurte lehtede silmis kippusid pühapäevased valimised laupäevast II Kalevipoja uisumaratoni varjutama, siis Jõgevamaa jaoks olid mõlemad vaat et ühevõrra tähtsad. Eks nad natuke omavahel põimusid ka: laupäeval oli Riigikogusse kandideerivatel poliitikutel ju veel vägagi tahtmist ja asja uisumaratonile kogunenud rahva hulgas oma nägu näidata, vestelda ja ?nänni? jagada.
Aga eelkõige oli uisumaraton ikka nende pidu, kes liikumisest ja värskest õhust lugu peavad ning kelles võimalus iseennast ületada adrenaliini tekitab.
Iseennast ületada tuli laupäeval paljudel, sest pingutasid korraldajad mis pingutasid, sulailm ja vihm muutsid maratoniraja pinna ikkagi pudedaks, nii et kukkumisi ei suutnud vältida ka kogenumad uisutajad ning aegagi võttis jääsupis kulgemine rohkem kui planeeritud. Mistõttu pikima, sajakilomeetrise distantsi n-ö käigu pealt 75 kilomeetri peale lühendamine oli korraldajate poolt igati õige otsus.
Rajale mindi kindlasti erineva ettevalmistusega. Need, kel treeningupagas napim, tulid pikematelt distantsidelt suisa tuikudes ja komberdades, nii et mõni õelam operaator oleks saanud neid jäädvustades linte, mida eksponeerida saates ?Maailma naljakaimad koduvideod?. Aga ilkumise asemel tuleb distantsi vapralt läbinutele hoopis au anda: uisurajalt saadud eneseületamise kogemus võib anda tõuke nii mõnegi muu elus ette tuleva Gordioni sõlme läbiraiumiseks.
Kui paljud räägivad eesti rahva, eriti noorte teleka ette mandumisest ja virtuaalmaailma ?ärakadumisest?, siis Kalevipoja uisumaraton, nagu Tartu suusamaraton ning paljud muudki spordi- ja tervisespordiüritused näitavad midagi muud. Liikumisega seotud harrastused tunduvad nende põhjal nimelt hoopis popimaks muutuvat.
Üks vahvamaid asju oli Kalevipoja uisumaratonil see, et väga palju tuldi välja koos peredega. Kes sõitis pikemat, kes lühemat distantsi, kes elas lihtsalt teistele pereliikmetele kaasa.
?Omapäi kipub laps luuslanki laskma, aga kui tal õigel ajal ?nina? kasuliku harrastuse ?sisse toppida?, siis ta varsti oskab nii mõndagi. Ja kui oskab, siis hakkab asjast rõõmu tundma,? ütles vanim maratonil osalenu, 75-aastane pajusilane Erich Valksaar. Tema ise oli oma poja Ülari kuueselt uiskudele pannud. Nüüd olid mõlemad maratonil väljas: isa sõitis 7 km, poeg üritas 100 km läbida, ent piirdus lõpuks poolesajaga. Aga kõva sõit oli seegi.
Tänavusel maratonil tegi kaasa ka mitu hollandlast. Tuleval aastal peaks tulpidemaa uisusõpru tulema Peipsi jääle hulga rohkem. Vastav eelleping on juba alla kirjutatud.
