Alates 1999. aasta aprillist olin Jõgeva politseiprefektuuri uurimistalituse inspektor. Asusin sellele tööle kohe pärast Sisekaitseakadeemia lõpetamist. Paar aastat hiljem sai minust vaneminspektor. Oma kabineti Põltsamaale sain 2003. aastal, ehkki Põltsamaa piirkonnas toime pandud kuritegudega tegelesin juba ka varem. Seda ametit pidasin käesoleva aasta 22. maini, kui minust sai Põltsamaa piirkonna juhtivkonstaabel. Ettepaneku selleks tegi mulle ülemkomissar ja otsus koht vastu võtta tuli minu poolt suhteliselt kergesti.
On Sul juba välja kujunenud oma visioon, millega kavatsed piirkonnas juhtivkonstaablina alustada/jätkata?
Olen selles ametis olnud pisut rohkem kui kolm nädalat. Pean seda liiga lühikeseks ajaks, et põhjapanevaid otsuseid tegema hakata. Praegune töö on oluliselt erinev sellest, millega tegelesin varem uurijana ja arvan, et asjalike otsuste ja plaanide tegemine eeldab põhjalikumat süvenemist. Loomulikult on mul asjadest teatud ülevaade ja oma nägemus, kuid esmaseks eesmärgiks pean praegu kohtuda omavalitsuste esindajatega ja teiste oluliste institutsioonidega, et saada ülevaade hetkeolukorrast ja probleemidest nende pilgu läbi. Alles pärast seda kavatsen teha omad järeldused ja koos meeskonnaga otsused vastu võtta.
Kuidas Sulle tundub, kas inimesed näevad politseinikus abilist ja turvalisuse tagajat või pigem karistavat-noomivat mundrikandjat?
Arvan, et eelkõige sõltub see iga inimese väljakujunenud seisukohtadest. Loodan, et tavakodaniku jaoks oleme me eelkõige abilised ja toetav jõud. Kindlasti ei reklaami politsei ennast karistusorganina. On tähtis, et ühiskond mõistaks seda, et kui on toime pandud rikkumine, siis järgneb sellele ka karistus. Seadusi ei rikuta reeglina kogemata, kuid on ka selliseid juhtumeid, mille puhul esineb kergendavaid asjaolusid. Karistamatuse tunnetamist esineb palju ja mõistmiseni, et nii see ei ole, on ühiskonnal veel väga pikk tee. Senikaua on iga inimese enda otsustada, kas politsei on karistaja või abistaja.
Sul seisab ees vastutusrikas ja katsumusterohke aeg. Kuidas aga võtad aja maha ja millega premeerid ennast pärast tööpäeva lõppu?
Minu vaba aja märksõnadeks on sport ja aiamaa. Kui rääkida spordist lähemalt, siis jalgpall ja jooksmine on need, millega tegelen järjepidevalt. Jooksmas käin keskmiselt 5-6 korda nädalas, korraga 12-15 kilomeetrit. Jooksus olin omal ajal mitmel korral maakonna meister, nii krossi- kui staadionijooksus. Eesti tasemel on staadionijooksus minu parim koht 8., krossijooksus 5. Viimane võistlus, millest osa võtsin, oli kevadel Tartu Maraton, distantsi pikkuseks 10 km. Oma ajaga tulin ca 550 osavõtja seas kaheksandaks.
Jalgpalli mängin Põltsamaa “Spordis”. Praegu on mängud täies hoos, nädalas on kolm mängu ja selle tõttu on vähenenud muidugi jooksukoormus. Käimas on nii maakonna kui piirkonna meistrivõistlused ning III liiga mängud. Siiamaani oleme kõik seni peetud maakonna meistrivõistluste mängud võitnud.
Kodu ümber on mul väike aiamaa, kus ikka pidevalt nokitsemist jätkub.
Kui mahti on, kuulan muusikat ja loen raamatuid. Suur kirg on ka kalastamine. Töökoormus on suvel tänu puhkustele suurem, kuid loodan siiski, et jääb aega ka hobide jaoks.
KLAIRE RÜNDVA
