Jõgevamaal käivad lahingud! Õnneks mitte päris, vaid tegu on Eesti aasta suurima siseriikliku militaarõppusega Kevadtorm 2006, mis viiakse läbi Jõgeva ja Ida-Viru maakondades. Õppuse käigus harjutavad koostegutsemist erinevad staabid ja üksused.
Kokku osaleb tänavusel Kevadtormil ligi 3200 kaitseväelast, kaitseliitlast ja reservväelast, kelledest umbes pooled on ajateenijad, kes teenistuse lõpusirgele jõudnud ning peavad nüüd oma oskusi tõestama.
Kuigi kaitseväelastele pole selles kõiges midagi erilist ? tegemist on lihtsalt tööga ?, on kohalikele elanikele, kes midagi taolist varem näinud pole, tegu huvitava, aga kohati võib-olla ka tüütu tegevusega ning neilt oodatakse mõistvat suhtumist. On ju taolised õppused meie kõigi huvides, et vajadusel jaguks oskajaid mehi, kes oma riiki kaitsta suudavad ja tahavad.
Asja üks külg on professionaalsete sõjaliste teadmiste omandamine ehk suutlikkus, teine ja sama oluline meestes kaitsetahte kasvatamine. Kas meie tänased ajateenijad oleksid sama vaprad, kui olid need eesti poisid, kes järgnesid 1944. aastal Jüri Uluotsa kutsele ja oma eluga riskides Sinimägedes pikki lahinguid pidasid ja kangelaslikult rinnet kinni hoidsid? Kas praegune põlvkond oleks oma vanaisade vääriline?
Küsimusele, milline on see eesti meeste kaitsetahe tänasel päeval, võime ju anda teoreetilisi vastuseid, kuid tegelikkuses jäävad need vaid spekulatsioonideks. Me ei tea, kuidas käituksime tõelises kriisiolukorras.
On selge, et kaitsetahe on ürgmehelik omadus ja pole põhjust arvata, et tänapäeva mehed vanaisade põlvkonnast vähem mehed oleksid. Kuigi ajad on muutunud, käituksid tänased noored mehed nähtava vaenlase ilmudes kindlasti samamoodi.
