Juhan Reimann korraldab näitusi ja üllitas oma teise luulekogu

Luulekogu käsitleb eelkõige eesti rahva eetilisi ja kõlbelisi tõekspidamisi, raamatuga tahab Reimann panna inimesi mõtlema.

?Üldiselt on luuletused isamaalised. Võib-olla noorena oli hoopis teine teema. Olen mõelnud palju meie väikese riigi peale ja selle alatuse peale, mis selle riigi vastu tehtud on, nii venelaste kui ka sakslaste poolt. See tekitab hinges vahel sellise küsimärgi, et miks,? ütles Reimann ise.

Mõned kirjanikud on öelnud, et neid inspireerib just öö kui salapärasem aeg, ärgatakse isegi üles, et luuleread paberile panna. Reimann öösel kirjutanud ei ole, ta läheb juba kell üheksa õhtul voodisse. Mõnikord ärkab ta aga juba kell neli hommikul. ?Vahel on nii, et oled üksi ja mõtled mineviku ja tuleviku peale. Ja siis võib järsku hakata mõte jooksma, võtad paberi ja kirjutad ja ongi valmis,? rääkis mitmekülgne mees.

Reimanni sõnul on luuletuste kirjutamine nii intiimne ja salapärane tegevus, et seda ei olegi võimalik lahti seletada. See tuleb kuskilt alateadvusest, kui mõistusega võtta, ei tule midagi välja. ?On aegu, kus ma ei ole sulepead mitu kuud või ka mitu aastat kätte võtnud, et luuletust kirjutada,? ütles Reimann.

Raamatule ?Kandes poega? on illustratsioonid teinud Albert Gulk, kes on Kursi koolkonna kunstnik. Reimanni sõnul tegutseb Kursi koolkonnas praegu üheksa suure loominguvõimega kunstnikku. Sealt on tulnud vabakunstnikke, graafikuid ja maalijaid, samuti moodsa kunsti loojaid.

Reimanni sõnul on hea luuletus see, mis paneb lugeja mõtlema. Kui lugeja mõtlema ei hakka, ei ole tegemist õige luuletusega. See võib ilusti kõlada, selle võib viisistada ja siis on see ilus laul, aga mitte ilus luuletus.

?Väga raske on öelda, mis on hea luuletus: Juhan Liiv kirjutas ilusaid luuletusi, kuid need ei maksnud kaasaegsete silmis mitte midagi. Kui Tuglas ükskord prügikastist leidis, vaatas ja luges, et vaja hullukesele anda auhind, et ta veidike raha saaks, siis alles rahvas leidis, et head luuletused,? mõtiskles Reimann.

Selle kohta, kas ilmunud luuleraamat jääb viimaseks või on veel lisa oodata, 66-aastane Juhan Reimann esialgu veel midagi öelda ei oska. ?Mul on kokku köidetud käsikirjas 11-13 luulekogu jagu materjali, pealkirjad ja alapealkirjad kõik olemas. Ilusti puhtalt ümber kirjutatud, vajaks ehk natuke redigeerimist ja arvutisse löömist. Neist võiks ju mõnda kasutada, aga vaevalt ma seda ?jahtunud supp? viitsin üles soojendada. Kunagi ei tea lubada, võib ju tulla periood, et kirjutad nädalaga 30 luuletust, aga kas need kõik avaldamiseks kõlbavad, on juba iseküsimus. Alati peab pikalt mõtlema, mis on avaldamiskõlbulik, mis mitte, osa läheb nagunii väljapraakimisele. Kui tervis päris hulluks ei lähe, võib veel ühe kogu avaldamine mõeldav olla,? rääkis Reimann.

Rohkem kui luuletajana on Juhan Reimann tuntud vanavara koguja ja ajakirjanikuna.

Võtikveres avas mees vanade kooliraamatute näituse ?Kooliraamat muutuvas ajas?.

Nõukogude ajal hoidis ta raamatuid nii, et mõned olid peidetud, mõned õiges kohas. Kui mõni nuhk käis vaatamas, missugune kogu on, ega ta siis kõiki kappe lahti teinud. ?Kollektsioneerimishuvi tuli noorena lugemisehuvist. Raamatuid ma armastasin, kõige suurema tõuke raamatumaailma sain oma naabrite juurest Keldu talust,? arvas bibliofiil ja vanavarakoguja.

Sellel aastal koostas Reimann Jõgeva Linnaraamatukogus näituse “Albert Gulk ja Kursi koolkond”. Teine näitus Kursi koolkonna kunstnike töödest sai üles pandud Puurmani lossis Kursi kihelkonnapäevade raames. Välja olid pandud ka Albert Gulki illustratsioonid Reimanni luulekogudele “Iibe eest” ja “Kandes poega”, neist viimatimainitu oli siis veel trükis ilmumata.

On koostanud palju näitusi

Elistvere loomapargis on praegu üleval näitus “Ajakirjandus aastate aknal”, mis tutvustab vanemaid ajalehti-ajakirju, rariteetsemad neist Talurahva Postimees aastast 1857 ja metsaajakirjaniku August Toominga väljaanne “Hääl”, mida tehti metsaonnis umbkaudu 1930-1940 aastani. Viimasel Eesti Raamatu aastal pani Reimann erinevates kohtades välja kuus raamatunäitust. Tartu Ülikooli 370. aastapäeva puhul koostas ta suure näituse Põltsamaa muuseumis. Sealsesse külalisteraamatusse olid lisaks oma maa raamatuhuvilistele teinud sissekandeid külalised Soomest, Rootsist ja Taanist, tänusõnu oli isegi juudi keeles.

Jõgeval tahab Juhan Reimann veel käesoleva aasta lõpus või järgmise alguses panna üles näituse “Töötajate moraalne stimuleerimine veerandsada aastat tagasi”.

?Sinna tuleb kolhoosi ja sovhoosi endiste töötajatega seonduv. Neid esemeid on aga kollektsioonis kõige vähem, sest vene ajal ma neid ei korjanud ja neid oli ka riskantne koguda, sest sel ajal ühtegi märki ja ordenit koguda ei tohtinud. Vene ajal oli kollektsioneerimine üldse võrdlemisi keeruline. Rahvuslikul meelestatud kirjandus oli peaaegu sajaprotsendiliselt erifondis, seda levitada ei tohtinud. Oli raamatusõpru, keda hästi tundsin, nende käest sain haruldasi raamatuid vahetuse teel. Hinnad olid odavad, siis jõudis osta ka. Talvel õpetasin tööliskaadrit ? traktoriste, kombainereid ja lukkseppi. Siis ma teenisin peaaegu teise aastapalga talvega ära lugemise ja kursuste eest, nii sain kollektsionäärina kaasa mängida,? meenutas Juhan Reimann.

Kunagi korjas Reimann märke, üldlaulupidude märkidest oli tal puudu vaid esimesed kolm, maakondade laulupidude märke ta kõiki kokku ei saanud, sest nõukogude ajal täpselt keegi ei teadnudki, palju neid on, võib-olla praegugi ei tea. Märke trükiti mõnikord näiteks ka papi peale, üheks korraks rinda panemiseks, need olid kõige algelisemad, tal on selliseid umbes paarkümmend tükki.

Juhan Reimann töötas traktorijaamas normeerimisala insenerina, hiljem oli põllumajandusvalitsuses tehnika järelvalve inspektsioonis inspektor. Vahepeal teenis ta leiba kohaliku raadio korrespondendina Punalipu toimetuses ja tegi ka ajakirjanduslikku tööd. Siis hakati teda komparteisse värbama, mispeale mees sealse töö maha pani. Hiljem käis tollane Punalipu toimetaja Olga Uulits mitu korda Reimanni juures ja palus, et ta tuleks lehe juurde põllumajandusosakonna juhatajaks.

Esialgu mees pakkumist vastu ei võtnud. Tema seisukoht oli, et nii, nagu ta asjadest mõtles, kirjutada ei oleks nagunii saanud; samuti ei tahtnud ta kommunistlikku parteisse astuda. Punalipu toimetusse jõudis ta siiski lõpuks tagasi, aga alles natuke enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist.

Praegu peab Reimann pensionipõlve, aga selle kõrvalt on ta vallavolikogu liige ning revisjoni- ja muinsuskaitsekomisjoni esimees.

?Praegu on kõige tähtsam, et saaks lapsed ja lapselapsed otsa peale aidatud. Mul on kaks tütart, ühel neist kolm, teisel üks laps. Vanema tütre tütrel on üks laps, kümnekuune. Tema tõmbas Võtikvere külalisteraamatusse ka ema käega ühe konksu. Ta oli vast Võtikveres kõige noorem osaleja,? ütles mitmekordne vanaisa.

EVA KLAAS