Alalist elamisluba omavad välismaalased loetakse automaatselt pikaajalise elaniku elamisluba omavateks välismaalasteks. Alalise elamisloa märkega dokumendid kehtivad nendesse märgitud kehtivusaja lõpuni, seega ei ole
alalise elamisloa omanikel otsest vajadust uut dokumenti taotleda ennepraeguse isikutunnistuse (ID-kaardi) või passi kehtivusaja lõppemist. Uue märkega dokumendi peaks taotlema eelkõige välismaalane, kes siirdub teise Euroopa Liidu liikmesriiki elama, õppima või töötama ning soovib selles riigis tõendada, et ta on Eesti pikaajaline elanik. Siseriiklikult saab kõik toimingud teha isikut tõendava dokumendiga, millel on märge “alaline elamisluba?.
Tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivad kolmandate riikide kodanikud (sh määratlemata kodakondsusega isikud) saavad taotleda pikaajalise elaniku elamisluba, kui nad on riigis elanud seaduslikult ja pidevalt vähemalt 5
aastat. Pikaajalise elaniku elamisloa taotleja ei tohi olla viibinud viie aasta jooksul riigist eemal korraga rohkem kui kuus kuud ja kokku rohkem kui kümme kuud, tal peab olema ravikindlustus, püsiv legaalne sissetulek ning ta ei tohi ohustada riigi avalikku korda või julgeolekut.
Teistesse riikidesse sisenemisel muudatusi ei ole, muudatused ja lihtsustused reisimisel kehtestatakse alles siis, kui Eesti liitub Schengeni viisaruumiga.
Alalise elamisloaga inimesi on Eestis hetkel üle 207 000, tähtajalise elamisloaga inimesi ligi 35 000.
Välismaalaste seaduse muudatus on tingitud kohustusest viia Eesti seadused vastavusse Euroopa Liidu õigusega. Pikaajalise elaniku staatust käsitleva direktiivi eesmärk on ühtlustada kolmandate riikide kodanike elamise ja töötamise tingimused Euroopa Liidus.
Ita Raun,
KMA pressiesindaja
