Jõuluvanadel on käes kõige kiiremad ajad. Paljud teevad viimaseid ettevalmistusi, et jõuluõhtul kõik ikka libedalt läheks ja kõik lapsed oma kingid kätte saaks. Pärast seda, kui külmalinnas Jõgeval enam jõuluvanale ruumi ei leitud, polnudki vanal maakonnas statsionaarset vastuvõtupaika. Nüüd on ta selleks koha leidnud Põltsamaal, kus jõuluvana igal advendipühapäeval paariks tunniks aja maha võtab ja tuleb Roosisaarele kaunilt jõulutuledega ehitud paviljoni lastega kohtuma.
Roosisaarel pole jõuluvana advendiajal varem sel moel nähtud. Ideele linna südames asuvat jõuluehtes linnaruumi teistmoodi kasutada, tuli vallavalitsus ehitusnõunik Kersti Viggori eestvedamisel.
„Mõte tekkis suvisest RUUMEKSi projektist. Siis olid vallaelanikud aktiivsed Roosisaart erinevateks ettevõtmisteks kasutama ja külastama. Miks mitte seda sama ka siis jõulude ajal teha,“ selgitas Kersti Viggor.
Valla poolt on üles seatud n-ö taristu – paigaldatud telgid, lauad-müügiletid ja tagatud elektrivarustus. Et lastega suhtlev jõuluvana poleks Roosisaarel üksi, selleks pakuvad külaseltside esindajad pühapäeviti sealsamas maitsvat suupoolist ja kuuma teed.
„Vallas on aktiivseid külaseltse,“ rääkis Viggor. „Pakkusime neile sellist võimalust. Lisaks tasuta pakutavale teele-piparkoogile saavad nad ka omavalmistatud tooteid soovi korral müügiks pakkuda.“
Külaseltsid võtsid kohe pakkumisest kinni. „Rahvas on selle idee hästi omaks võtnud, käiakse, uudistatakse ja ostetakse. Nii keerleb peas idee järgmisel aastal samas kohas kohalikele omamaiste toodetega kauplejatele jõuluturg avada,“ on Kersti Viggori mõtted juba järgmises aastas.
Uhkes tuledega ehitud paviljonis istuv jõulumees ei lase end aga veidi kaugemal toimuvast segada. Tema käed, õigemini öeldes põlved, on tööd-tegemist täis. Ikka üks laps teise järel lipsab jõuluvanale sülle, et talle siis valge habeme sisse oma väike jõulusoov sosistada. Sekka kipub jõuluvanaga pilti tegema ka täiskasvanuid. Lahke jõulutaat ei jäta kedagi ilma kommi ja pika paita, olgu siis tulijal vanust viis või viiskümmend aastat.
Teeme lahke jõulutaadiga lähemalt juttu, et mis ja kuidas.
Kas jõuluvana on nüüd kuulsast külmapealinnast Jõgevalt hoopis Põltsamaale kolinud? Või pakute Jõgeva jõulumehele konkurentsi?
Jõuluvanad ei konkureeri omavahel. Me oleme kõik ametivennad ja teeme igati koostööd. Lapsi on ju palju ja pigem võiks meid hoopis rohkem olla. Praegu tuleb ikka ette, et jõuluvana kõikide lasteni jõuluõhtul ei jõua. Päkapikud peavad tublisti tööd tegema, et kõik kingikotid kodudesse, kasvõi kuuse alla või ukse taha, jõuaksid.
Millised isikuomadused peavad jõuluvanal olema, et selle ameti peal vastu pidada?
Jõuluvana peab olema väärikas, kuid samas ka pisut lapsemeelne. Tuleb ju end nende pisikeste mõttemaailma sisse mõelda, siis on selles muinasjutus lihtne püsida. Jõuluvanal peab olema sisemist tunnetust, kuidas lastega suhelda. Ilma selleta seda tööd teha ei saa. Ka välimus on oluline.
Tänapäeva lapsed on äärmiselt tähelepanelikud. Niisama dressipükstes ja kitlitaolise punase kuuega enam tööd teha ei saa. Minu töörõivad on rätsepal õmmeldud, et ikka kenasti istuks ja laseks taadil vahel koos lastega ka mängida ja tantsu lüüa. Lasteaedades ikka kutsutakse ühes lastega midagi tegema.
Ja nägu peab ikka lahke ja naerune olema. Siis lapsed näevad, et seda meest võib usaldada ja ei karda jõulumehe juurde tulla.
Kas mõni laps on jõuluvana kartnud ka?
Päris suurt kartust pole minul selle 11 tööaasta jooksul ette tulnud, aga eks mõni ikka algul veidi pelgab. On lapsi, kelle juures pole mitte kunagi kodus varem jõulumees käinud. Nendel on ikka rohkem ärevust sees. Aga seda suurem on rõõm, kui jõuluvana tuleb.
Millised on tänapäeva laste jõulusoovid?
Laste soovid on tegelikult väga lihtsad ja isegi võiks öelda, et tagasihoidlikud. Ei soovita sugugi suuri ja kalleid asju, pigem selliseid tavapäraseid: mänguasju, igapäevases elus vajaminevaid asju ka. Üks lapsekene soovis aga seda, et talle jõuluvana ikka tuleks. Küsisin küll mitu korda, et mis see jõuluvana siis sulle tooma peaks, aga tema soovis ikka ainult jõuluvana tulekut. Pean nüüd kohe kirja panema, et ma sinna päkapikke ei saadaks, vaid ikka ise jõuaksin sealt läbi astuda. See on nüüd juba ametiau küsimus.
Mida teeb jõuluvana Mait siis, kui parajasti jõule ei ole?
Jõuluvana teeb siis päris tavalise inimese tööd, mina näiteks hoolitsen suurte loomade jalgade eest, tegelen värkimisega. Seega saan ka oma hobuse, kellega Roosisaarelegi sõidan, kapjade eest kenasti hoolt kanda. Teen ka muidu igasuguseid töid, puu- ja metallitöö pole mulle võõras. Aga eks jõuluvana peabki mitut tööd oskama, mine tea, mida kõike sel pikal jõuluteel võib vaja minna. Ega jõuluvana ei olegi ju amet, see on tegelikult elustiil.
Kas olla Põltsamaa valla ametlik jõuluvana on kuidagi teistmoodi amet kui tavaliselt?
Kindlasti on, sest nüüd tuleb mul ju igal pühapäeval juba varakult enne jõuluõhtut oma ametisse asuda. Kuigi Roosisaarel olen laste päralt kolm tundi, kestab mu tööpäev tunduvalt pikemalt. Tuleb ju hobune valmis seada, rõivaid sättida ja triikida, laste nimed üle vaadata, et kes mida soovinud on. Tegemist ikka jätkub. Aga see kõik on selline rõõmus töö, mis annab rohkem tagasi kui võtab. Laste säravad silmad on parim tasu, mis jõulumees saada võib.
Kas Roosisaarel ikka külastajaid jätkub?
Minu suureks üllatuseks on neid tõesti palju. Esimesel pühapäeval oli kohe pikk järjekord. Kõik tahtsid jõulutaadiga kohtuda. Lapsi oli korraga nii palju, et mul juhtus isegi üks apsakas. Mitu põnni oli korraga vaja põlvele võtta ja äkki üks ema märkas, et tema poeg tuleb jõulutaadi juurest nii kurbade silmadega. Ema küsis, et mis juhtus ja laps poetas vaikselt, et jõuluvana temale kommi ei andnudki. Kiiresti lahendasime muidugi selle mure, komm sai pihku ja isegi taskusse. Eks suures saginas jäi see lihtsalt andmata. Aga lapsele oli see nii suur pettumus, et tema kommi ei saanud. Nii et mul tuleb olla väga tähelepanelik, sest iga pisiasi võib saada hoopis suuremaks kui võib arvata. Õnneks teistel päevadel nii suurt sagimist pole ette tulnud ja kõik lapsed on saanud minuga piisavalt suhelda ja kõik on oma kommi kätte saanud.
Kas jõulude ajal on kõige tähtsamad kingitused või on kingitustest midagi olulisemat?
Kingitused on jõulusümbol ja ühtlasi ka tähelepanuavaldus. Jõulude ajal ollakse koos, et saada emotsioone, saada südamerahu. Ning eks ka rõõmu kingitustest ja vist rohkem isegi kingituste tegemisest. Ka lapsed soovivad mitte ainult kinke, vaid tahavad ühtlasi näidata, kui head ja tublid nad on olnud ning mida saavutanud.
Jõuluvanal on ikka teine ülesanne kui ainult kinkide jagamine. See on emotsiooni pakkumine. Ka kõige krutskim laps on jõuluvana tuleku eel ikka hillitsetud ja püüab olla parem kui tavaliselt. Emotsioonid on alati palju olulisemad kui see, mitu kingitust keegi saab või kui kallid need on.
MERIKE KASK
