Jõuludeni on jäänud napilt nädal, ent ilm jõulutunde tekkimist ei soosi. Sellele hädale võib abi saada jõulumaa külastamisest. Üks selliseid tegutseb Kaiaveres Vudila mängumaal. Avatuks jääb see pühapäevani.
On teisipäeva keskpäev ja Vudila jõulumaale saabunud Tartumaa Kuuste kooli algklassilapsi tervitab jõulumaa väravas päkapikk Iti-Jantra. Kõigepealt minnakse uudistama Vudila loomaperet. Eeslit pole paljud lapsed varem näinud, aga valget eeslit, kellel päkapikumüts peas, ilmselt mitte keegi. Kuidas eesel Anton endale halli kasuka asemel valge sai, selle kohta räägib It-Jantra põneva loo: Anton tunginud nimelt keset kibedat piparkoogitegu Jõulumemme kööki ja saanud üleni jahuseks. Jõulumemm vihastanud ta peale ja võlunudki tema karvkatte valgeks.
Üldiselt on Anton sõbralik, aga päkapikk hoiatab, et ta kipub lastelt ja päkapikkudelt kindaid ja mütse näppama.
“Kui näete kusagil mõnd mütsita päkapikku, siis öelge talle, et tema müts on Antoni käes,” paneb päkapikk lastele südamele.
Lisaks Antonile saavad lapsed tuttavaks sikk Peedu, poni Alli-Kalli, kitsede Möki ja Robertiga ning hobuse Vesperiga. Kuuseokstega dekoreeritud jõululaudast leiab veel ühe toreda seltskonna: kodupardid, kirju kuke, küülikud ja ute. Eesti valgepealist tõugu utel on vahva nimi — Moosipall — ja ta on tunnistatud Eesti tänavuseks kaunimaks uteks. Loomade juurest minnakse salapäraselt hämarasse teatrituppa, kus saab näha lugu sellest, kuidas vutt Vuta jõuluvana ootab. Vutaga, nagu selgub, on see häda, et jõuluvana ootab ta küll ja kingitust tahab saada, aga toa koristamine ei õnnestu tal kuidagi. Ning segamini tuppa jõuluvana ei tule, selle eest hoolitsevad juba akendest sisse piiluvad päkapikud. Hakkaja öökullitüdruku Killu abiga saab tuba siiski korda. Lisaks sellele saab Vuta tema utsitamise peale hambad ja jalad puhtaks ning mõned tähedki selgeks. Ühesõnaga — õpetlik lugu. Jääb üle loota, et lapsed kodus Vuta ja Killu välja mõeldud hambaparandusmeetodit kodus praktiseerima ei hakka: see oli teatritükki sisse toodud ikka näitena sellest, kuidas teha ei tohi.
Topsipillide ansambel
Suurde sooja saali sisse seatud töötubades saavad lapsed seekord valmistada papptaldrikust lumememme ja puust medali. Kes tahab, saab ka jõuluvanale kirja kirjutada või Vuta pilti värvida. Lõpuks kutsutakse lapsed aga pillituppa. Seal uuritakse kõigepealt seda, kuidas flöödi ja akordioni seest hääl välja tuleb. Kui lastele rütmipillid kätte jagatud, õpitakse ühiselt selgeks ka üks lugu. Kõige põnevama etteaste teeb aga neljast päkapikust koosnev ansambel, kellel instrumentideks tavalised plastist joogitopsid. Tõtt-öelda ei saa ma tuhkagi aru, kuidas nad seda muusikat teevad, aga hirmus äge on!
Korraga läheb saalis kilkamiseks, sest keegi on märganud väljas ATVl kihutavat jõuluvana. Jõuluvana külaskäik panebki jõulumaa programmile punkti. Elevil lastel on aeg koju sõitma hakata.
Vudilas toimib jõulumaa juba kuuendat aastat järjest.
“Selle üle, mida ja kuidas seekord teha, hakkame mõtteid mõlgutama juba oktoobris, novembris tuleme aga kohale ja hakkame ruume valmis sättima,” ütleb Vudila mängumaa juhatuse liige Piret Kaljagin. “Ega meil lihtne teiste hulgast välja paista ole: kogu Eestis tegutseb ju meie andmetel 51 jõulumaad! Igal aastal midagi kardinaalselt uut on samuti keeruline välja mõelda, sest palju sõltub ju kasutada olevatest ruumidest. Ning need on aastast aastasse samad. Aga näidend on meil muidugi igal aastal uus ning töötubadeski tehakse iga kord uusi asju.”
Päkapikkudeks on Vudila jõulumaal Tartu kutsehariduskeskuse rekreatsioonikorralduse eriala õpilastest ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia huvijuhi eriala tudengitest praktikandid.
“Paljud asjad mõtlevadki praktikandid ise välja: töötubade ja pillitoa programmi koostavad näiteks nemad. Ja ise mõtlevad nad välja ka lood, mida nad loomade kohta räägivad,” ütleb Piret Kaljagin. “Et iga päev siia sõita on keeruline, siis pakume praktikantidele saunamajas ööbimise võimalust. Usun, et kahe kooli noortel on koos päris lõbus.”
Liigutavad lood
Argipäeviti külastavad jõulumaad põhiliselt õpilaste ja lasteaialaste grupid. Ka mõned firmad toovad oma töötajate lapsed jõulupeo korraldamise asemel jõulumaale. Nädalavahetusel on jõulumaale lustima oodatud pered. Siis tegutseb töötube natuke rohkem. Näiteks saab valmistada kaminasüüteroose ning õmmelda endale teekotikese ja koostada sinna sisse sobiva teesegu. Saab lasta ka näomaalinguid ja punupatse teha. Teatrit saab aga vaadata nädalavahetuselgi: etendused algavad kell 12 ja 14.
“Minu meelest on meil siin jõulumaal kõige ilusam aeg kella nelja paiku õhtul, kui väljas on juba pimedaks läinud ja tuled süttinud. Ainult lumi võiks ikka ka maas olla: sellest tunnevad inimesed nii suurt puudust,” ütleb Piret Kaljagin.
“Jõulutunne on täitsa olemas, kui aknast välja ei vaata,” kommenteerib muiates teenekas harrastusnäitleja Rein Annuk, kes jõulunäidendis Vutat kehastab. Tema sõnul kirjutas näitemängu teksti Aire Pajur ja proovid kulgesid Katrin Kalma lavastajakäe all. Peale Rein Annuki kehastab Vutat Tanel Ats, Killut mängivad vaheldumisi Anne-Mai Tevahi ja Katrin Kalma, päkapikku kehastavad Renar Saaremets ja Mirko Janus.
“Tükk ei ole pikk, aga Vuta kostüümi sees hakkab teatritoa jahedusele vaatamata üsna umbne,” tõdeb Rein Annuk. “Õnneks saan siis, kui vannituppa hambaid pesema pean minema, vutipea ära võtta ja natuke hinge tõmmata.”
Praktikantide-päkapikkude hulgas on seekord ka üks noormees, kellele Vudila hästi tuttav paik.
“Olin siin päkapikuks ka viis aastat tagasi, kui veel Tabivere koolis õppisin,” ütleb Viljandi kultuuriakadeemia esimese kursuse tudeng, Tabiverest pärit Artur Aunap.
Tema sõnul annab kaks nädalat “päkapikutamist” väga hea kogemuse.
“Lapsed, kes siin käivad, on vanuse ja iseloomu poolest väga erinevad ning kõigiga tuleb kontakt leida,” ütleb Artur. “Püüame lastega tõesti palju suhelda ja jälgida ka seda, et väiksemad üleriided seljast ja pärast jälle selga saaksid. Päris liigutavaid lugusidki on juhtunud. Ühel päeval mängisime lastega näiteks sendimängu ja kui mina kohe sente üles ei leidnud, hakkasid lapsed mind natuke narrima. Aga kui nad natuke järele olid mõelnud, said nad aru, et nii ei olnud ilus. Ning mitu last tuli lepitust otsima: kes kinkis mulle enda meisterdatud lumememme, kes jõuluvanalt saadud šokolaadimedali, kes kodunt kaasa pandud juustusaia.”
No tõesti — sellist praktikat ei saa mitte kusagilt mujalt kui jõulumaalt.
RIINA MÄGI
