Jõuluraamat ja kerjused

Ehk hoolivad enam üksteisest, kui lasevad end rituaalidel nii pimesi juhtida?

Kassaaparaat registreeris minu eelistusena parimaks kingituseks töödeldud trükipoognad, ja siis leidsin end mõtetes taas hämarduvalt Müürivahe tänavalt, kus külmetav naiskerjus oli hoidnud ettesirutatud käes avatud, küllap tühja rahakotti. Olin teda märganud teel kauplusse. Võtsin veel ühe raamatu. Otsustasin minna tagasi. Liikusin vastuvoolu, sest meil ei ole kombeks minna nõrkade ja väetite juurde.

Rahakott jäi viiekroonise mündi kukkumisele kurdiks, ent naise silmades läigatas pilk, millega kelmusega vahele jäänud koer tavaliselt peremehe pilgu eest põgeneb. Ulatasin kerjusele raamatu. Ütlesin veel – palun.

Ma ei leidnud ühtegi vabandust, et mitte otsida üles linna teisi kerjuseid – jõuluaeg võis ju mulle sellise mõtte kinkida. Iseasi, kas see oli väärt tegelikkuseks saama.

Tunnise ringiuitamise peale õnnistasin seitset almusepalujat, ütlesin seitse korda palun, ja kui oleks, kellega kihla vedada, vannuksin seitsme pühaku nimel, et minu innustus sai tasuks seitse sõnatut äraolemist, seitse üleolevat osavõtmatust. Kohmetusin. Küllap olin kõnetanud neid, kes viibisid mujal.

Kas see oli nende töö? Eluviis? Tardumus? Pääsulootusetus? Haaramine millestki, mis hulbib juurtetult pinnavoogudes?

Ehk ootasid ka nood seitse kerjust minult raamatut, mis neid inimeste sekka tagasi oleks toonud?

IGNAR FJUK, arhitekt