Ühel väiksel tuulepealsel maal elas kord Armastus. See oli ilus maa. Üle selle kummus sinine taevas, leivavili võrsus mustas mullas ja talvel kattis seda valge kohev lumi. Suviti õitsesid põlluveeres rukkililled ja suitsupääsukesed ehitasid üha tühjemaks jäävates külades pesi mahajäetud majade räästaalustesse.
Sellel ilusal maal olid üksteise järel valitsenud kurjad võlurid, viimasena Suur Punane Kole, kes sõidutas inimesi auru pahviva lohe turjal jäistesse laantesse ja lagedatesse steppidesse, riputas kaugete kantide ja säravate silmapiiride ette raudse eesriide ja õpetas kõiki ühes suunas mõtlema.
Siis aga saabus hea võlur Priius, puudutas maad võlukepikesega, lõi Suure Punase Koleda põgenema ja kaunistas inimeste kojad kolme koduvärviga.
Armastusest sündis häid tegusid
Ükskõik, kes sellel väiksel maal ka ei valitsenud ja mis siin ka ei toimunud, Armastus matkas ikka piki maanteid, tatsas tanumatel, laiutas lävedel ja kõndis kambrites. Inimesed, kellele Armastus pikalt ja sügavalt silma oli vaadanud, hakkasid kummaliselt käituma. Nad ei maganud enam öösiti, vaid rinnutasid õhates akendel ja kondasid kuutõbistena parkides.
Armastusest sündis häid tegusid ja õnnelikke lapsi ning ta andis inimestele kõik nende eksimused andeks — peale väärituse, reetlikkuse ja kõrgi enesearmastuse.
Armastus oli õnnelik, nähes tugevaid, kokkuhoidvaid peresid. Ta silmadesse valgus hell läige, kui mees hoidis naise õlgade ümbert kinni ja mudilane lõi kepsu isa teise käe otsas. Armastusel tuli ette ka kurbi hetki. Siis, kui lahkuminekud tõid kaasa pisaraid, valu ja poolikus peres kasvama määratud lapsi.
Armastus märkas sedagi, et Kurjus kippus ikka ja enam igal pool võimu haarama. Rikkamad halvustasid vaesemaid, naaber käis naabriga kohut, petturid pügasid heauskseid, ning mida aeg edasi, seda vähem tehti head puhtast heategemisrõõmust. Naeratuste asemel võis üha rohkem kohata tõrjuvaid ilmeid ja sissepoole suunatud pilke.
Depressiooniepideemia laastas maad
Asjalood läksid veel hullemaks, kui seitsme maa ja mere tagant saabusid lendaval vaibal Majanduslangus ja Tööpuudus. Tööandjate ja alluvate vahel sündis sageli arusaamatusi, sest esimesed vingerdasid, et mitte maksta koondamisraha, mis aga teistele jäi viimaseks sissetulekuks enne Musta Teadmatust.
Inimesi lasti lahti suisa asutuste viisi, tööpakkumised ajalehtede kuulutusveergudel asendusid tööotsimistega, paljudele ustele hakkasid koputama inkassofirmade esindajad ja peresid hakkas ähvardama oht kaotada pangalaenude toel rajatud unistuste kodud.
Depressioonist sai peaaegu et epideemia, hingearstide vastuvõtule tekkisid mitmekuised järjekorrad ning rohupoed osteti rahustitest tühjaks.
Armastus vaatas seda kõike ja vangutas pead. Ta hiilis majadesse ja korteritesse, mille akendel särasid lootuse märgina advendiküünlad, silus peoga murekortse pereisa laubal ja pühkis pereema silmanurgast nukrusepisara.
Sosistas kõigile kordamööda kõrva, et selle ilusa väikse maa inimesed on tublid ja visad, on seda alati olnud, ja et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka. Kordas vanu tõdesid, et elu ei peagi alati kerge olema ja et see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Armastus uskus oma jõusse ja oli kindel, et kuni tema elus püsib, ei jäätu inimeste ega ka maailma süda ning et kalliga käsikäes minnes tundub ka okkaline rada talla all siidpehme.
Inimesed õppisid vähemaga leppima
Armastus hakkas tegema inimestele tillukesi kingitusi – unustas nagu muu seas padjale kauneid unenägusid, huultele suudlusi ja põskedele naerulohukesi, küttis toad halutuleta soojaks ja valgustas lambita heledaks. Jõulukuused lõhnasid vaigu ja ilusa väikese maa soolaste tuulte järele, köökides olid maas triibulised kaltsuvaibad ja laudadel valendasid lumivalged linad. Ümber laua aga istusid inimesed ja tundsid üksteisest rõõmu, meel jõulusõnumist hell ja liigutatud.
Armastus oli õnnelik, sest ta nägi, et inimesed on temast aru saanud ja õppinud vähemaga leppima, osates loobuda paljust, mida hing ihkab ja süda himustab. Nad olid mõistnud, et kui kallid on alles ja leib laual, siis läheb elu edasi – keeruliste aegade ja mööduvate murede kiuste.
“Vaikset jõulurahu ning hoidkem oma lähedasi, naeratagem kõigile väikse ilusa maa elanikele,” sosistas Armastus ja pani tähele, et Kurjus oli ühtäkki hoopis pisemaks muutunud. Nii pisikeseks, et mahtus lahedasti Armastuse kahe kuuma kämbla vahele.
iii
URVE TINNURI
